Minust on saanud selline.. once in a while postitaja, kes teebki blogiposte iga.. kuu-kahe tagant. Aga mulle sobib, postitan siis kui tuju tuleb. :)
Ma olen alati mingisugusel põhjusel arvanud, et täielikuks õnneks on vaja all-lovey-dovey perfect relationshipi ja armastust. Võib olla on asi minu.. pisiromantikust daydreameri küljes või olen ma lihtsalt liiga palju raamatuid lugenud ning liialt filme vaadanud. Kuidagi on mulle igatahes see mulje jäänud. Aga filmides ja raamatutes lihtsalt on nii. Võtkem mingisugune suvaline tüdruk. Ta on ilus, populaarne, tal on palju sõpru, võib olla isegi mingisugune nunnu poiss-sõber, kes tal rohkem nagu moe kui millegi muu pärast on, ja olenemata sellest pole sedasorti tüdrukud kunagi päriselt õnnelikud, kuni tuleb mingi perfect guy ja rabab nad jalust ja nad jõuavad jumaliku õndsuse ja teab mille kõigeni veel. Selliseid raamatuid/filme/telesarju lihtsalt o n kohutavalt palju. Aga see.. arvamus.. on miski, mille ma olen suutnud hiljuti ümber lükata.
Viimasel ajal on kõik kuidagi n i i tore. Ja ei, ma ei ole armunud, ma ei ole kunagi armunud olnud, mul pole hetkel isegi mingisugust silmarõõmu kuskil silmapiiril. Olen lihtsalt mina ja maailm ja sellegipoolest on kõik super.
Ma ei saa kindlalt väita, et põhjuseks oleks üks või teine asi. Ma arvan, et siin mängivad oma osa mitmed tegurid. Tegelikult ei ole ju midagi suurt muutunud. Ma ei ole saanud multimiljonäriks või iluduskuningannaks või armastusejumalannaks. Aga muutunud on väikesed asjad. Ma olen kuidagi positiivsem, optimistlikum, enesekindlam, avatum..
Varem tundsin ma ennast kuidagi üksikuna. Lihtsalt, ilma mingisuguse suure põhjuseta. Tegelikult ei ole ma ju kunagi päriselt üksi olnud. Mul on alati olnud vähemalt üks sõbranna, vähemalt üks selline inimene, kellele lihtsalt suvaliselt keset päeva helistada ja kõigest ning mitte millestki rääkida. Võib olla oli asi enesekindluses. Aga.. oli aegu kui ma võisin keset klassi istuda, ühte punkti jõllitada ja lihtsalt üksik olla. Ma ei tahtnud minna üksinda toidukraami ostma või raamatukokku, sest see oli nagu.. reaalne üksindus ja üksinda seesuguseid asju teha tundus kuidagi kurb ja nukker, kuigi need on nii enesestmõistetavad asjad, mida üksinda teha. Ma ei olnud depressioonis või masenduses. Lihtsalt.. varem oli nii, et ma võisin koolis naerda ja seltsiv olla ja siis ma tulin koju, vajusin enda tuppa ja lähima tunni ajaga oli minust saanud omaette hoidev asotsiaalist kookon. Ja sellel kõigel ei olnud kunagi loogilist põhjendust. Midagi oli lihtsalt puudu. Ja ma ei tea, mis see oli. Aga ma eeldan, et te teate millest ma räägin. Olete tuttavad sellise mittekusagilt tulnud kurbuselainega, mis tuleb ja läheb siis kui ise tahab ja mis otseselt ei pane sind depressiooni tõmbuma või suitsiidimõtteid mõlgutama, vaid mis lihtsalt muudab väsinud ja uimaseks ja teovõimetuks ja paneb sind oma kõige kurvemaid playliste välja otsima. Ja see läheb alati varem või hiljem mööda, mis ei tee seda siiski meeldivamaks.
Aga nüüd on kuidagi teistmoodi. Ma ei ole mingisugune happy-go-lucky tšikk, kellel enam üldse probleeme pole ja kes on kogu aeg aktiivne ja rõõmus ja energiline ja mida kõike veel. Ma ei ärka hommikul suure naeratusega, tervita rõõmsalt maailma ega tee mingisuguseid tobedaid ülienergilisi stepisamme. Ma ärkan ikka vandudes ja äratuskella "whyyy!?" ilmel silmitsedes, ma lähen ikka unisena kooli, ei jõua vahest hommikuti süüa ja võin olla grumpy. Aga sellegipoolest on kõik kuidagi parem. Ja ilmselt peaks sellest arusaamiseks olema ise seda kogenud. Lihtsalt.. sa kurdad endamisi varakult ärkamise üle, aga sul pole midagi kooliminemise vastu.. sa virised lokkide üle, aga sul pole iseenesest midagi juuste krunnipanemise vastu.. sa virised pikkade koolipäevade üle, aga sul pole iseenesest midagi selle vastu, et need pikad koolipäevad klassikaaslastega mööda saata. Peale kooli lähed koju, käed taskus ja naeratus näol ja sa lihtsalt tead, et su elu on su kontrolli all. Kõik on korras.. ja kui elu korraks hakkaks nagu käest libisema, siis sa tead, et kohe-kohe on kõik jälle korras. Ja ma ei tea, kas asi on positiivses mõtlemises või positiivses ümbruses või hoopis milleski muus..
Varem ma olin ebakindel, võin seda täiesti ausalt tunnistada. Mul oli hulk ebakindlusi ja need takistasid mind tegemast nii mõndagi. Mul oli pidevalt tunne, et inimesed ei taha mu seltskonnas viibida. Ja seepärast hoidsin ma pigem eemale. Koolis oli mingisugune väike kambake klassikaaslasi, kes omavahel rääkisid ja ma istusin pigem enda kohale ja lugesin kui liitusin teistega. Mind kutsuti peole, ma teadsin et seal on hulk võõraid inimesi ja ma lihtsalt ei läinud, kuigi iseenesest oleks nagu saanud. Ja noh, nii see eluke veeres. Vahel tundus, et kõik probleemid saaksid lahendatud kui ma oleksin ainult peenem või mul oleks pikad siidised ideaalses soengus püsivad juuksed või perfektne nahk. Nüüd.. nüüd ma liitun valjult seltskondadega, üritan täiesti tõsiselt igale poole kuhu mind kutsutakse kohale minna ja peegli ette sattudes käivad peast läbi kõigest "ah, nagu peaks alla võtma.. ah, vahet pole, lähen söön küpsiseid" või "nagu võiks ju magusasöömise lõpetada.. damn, suhkruleiva isu.. kunagi hiljem ehk lõpetan" ja need pole kunagi sellised negatiivsed mõtted. Need on sellised "well, this is life" stiilis naeratusega mõtted ja.. nii hea on oma ebakindlustest üle olla. Peale selverist tulekut täiesti süüdimatult oma šokolaadi täis kotikesega vehkida ja rõõmsalt õgides klassi kapata. Kui sa oled oma ebakindlustest üle, ei saa teised neid ka sinu vastu kasutada. Ja kui sa meeldid endale, meeldid sa ka teistele. Ja hiljuti olen ma üritanud olla parim võimalik versioon endast. :)
Ja ma usun, et ma võin üsna kuradima kindlalt väita, et kõige suurem põhjus kogu selle muutuse taga, on mu sõbrad. Viimase aastakese jooksul on mu sõprusringkond muutunud/laienenud ja peale seda on kõik nagu parema pöörde võtnud. Ilmselt on nemad kogu selle positiivse ümbruse taga, kogu selle enesekindluse taga ja ma olen tõsiselt-tõsiselt-tõsiselt tänulik ja tõsiselt-tõsiselt-tõsiselt õnnelik ja elu on täielik lill ja.. ilma mingisuguse kahtluseta on mul kõige paremad sõbrad, keda üks tüdruk tahta võib! I freaking love all of you! :) Ja on hetki mil ma mõtlen, et ma olen täiesti vales klassis. Füüsika on raske, matemaatika tundub mõttetult keeruline, õpime asju, mida mul ealeski vaja ei lähe ja kõik on kuidagi omamoodi kurnav, aga ma ei vahetaks mitte-mitte-mitte-mitte kunagi klassi. Isegi kui mulle pakutaks täpselt sellist klassi, mis aitaks mul pürgida parimaks võimalikuks arstiks/psühhiaatriks, kus saaks valikainetena võtta kõike, mida ma vähegi õppida tahaks, kus õpikoormus oleks madalam, aga õppeedukus parem. Ma ei vahetaks. Sest just tänu kõikidele neile inimestele, kes mind iga päev koolis ümbritsevad, olen ma saanud selleks õnnelikumaks ja rõõmsamaks ja optimistlikumaks versiooniks endast ja mulle tõesti meeldib see versioon tuhandeid kordi rohkem kui omaettehoidev nukrutseja, kes tumblris deep'e kurbasid ütlusi reblogis ja lihtsalt.. oli.
October 19, 2012
September 16, 2012
Why don't you get a job?
Ma ei ole nii ammu bloginud. Hah, peaks huvi pärast üle lugema mitut postitust ma nende sõnadega alustanud olen. Lihtsalt.. ma ei ole üldjuhul selline "tegin seda ja teist ja kolmandat ja sain kolm uut pluusi ja ühe seeliku ja ostsin poest õunamaitselise pulgakommi" tüüpi blogi. Vähemasti ma üritan mitte sellist tüüpi blogi olla. Pigem kirjutan ma oma mõtetest kui tegemistest. Neid, keda tegemised huvitavad saavad nende kohta alati küsida, aga out of blue välja sadada ja "mis sa mõtled?" küsida on kuidagi veider ja niimoodi peale sadades oleks mu aus vastus ilmselt midagi "ma mõtlen, et ma võiks alt viineripirukaid tuua" sarnast. Aga see selleks..
Aga ühe lõiguga oma elu updated võiks siiski edasi anda ehk? Mmn, kool hakkas, ma olen üheteistkümnendik ja otsustasin sel aastal asjalikumaks õppuriks hakata. Lähen 10-11 õhtul magama, ärkan 6.00-6.30 hommikul ja saan üsna korralikult magada, koolis panen tähele, olen erksam ja all in all on nagu kooliaasta siiani olnud nii palju parem kui terve eelmine kooliaasta mil mul 90% ajast sügis/kevad/taliväsimus oli. Aga noh, see aasta on ainult kaks nädalat kah kestnud. Siis.. praegu levivad mingisugused viirused ja mina olen haigestunud ägedasse hingamisteede katarri (midagi bronhiidi sarnast - hingamisteede põletik) ja kõik teised on ka haiged, koolis pole vist inimest, kes poleks kas või natukenegi tõbine ja.. ma ostsin tuhkru. Seda viimast teavad kõik, kes facebookis ilmselt mu uuemaid pilte on märganud. Igatahes, tema nimi on Bella ja ta on reaalselt kõige energilisem, armsam ja agressiivsem lemmik üldse. Ja agressiivsust pean ma ka positiivselt silmas, selles suhtes et ta on selline pealetükkiv ja ei võõrasta ja äkiline. Hetkel tudub ta oma puuris, keeleots pisut suust väljas, pleedi sees ja ma ei julge häältki teha. Üleüldse on tuhkrukasvatamine paras paanika, sest nende kohta lugedes tundub, et iga väiksem asi võib neile viga teha või tervise tuksi keerata ja iga väheke out of ordinary olukord/hääl/tegutsemine tekitab paanika ja ma torman foorumitesse uurima, kas see on normaalne. Aga siiani on kõik hästi. :D
Well, that's about it.. Ja nüüd Elena suurte mõtete juurde.
Ma olen tegelikult juba ammu mõelnud sellest kirjutada. Aga.. olete te kunagi mõelnud kui imelik see on, et kõik inimesed meie ümber on oma mõtete ja tunnetega isiksused. Selles suhtes et.. te kõnnite tänaval, mõtlete näiteks sellest kui badassid te oma kõrvaklappidest tuleva muusika saatel olete või kuidas kodus ootab söök või loodate, et teie tänav pole üles kaevatud ja te ei pea kuskilt põõsastikust koju kalpsama või mõtlete lihtsalt, et teie varbad külmetavad ja pea valutab.. ja siis tuleb teile keegi vastu ja see keegi võib mõelda ükskõik millest.. ta võib mõelda sellest, kuidas ta kardab koju minna, sest sai koolis halva hinde või ta võib mõelda, kuidas ta suhe on lagunemas ja varem või hiljem peab ta selle ära lõpetama või mõtleb ta sellest, kuidas see kaugusest paistev põõsas on sea kujuga.. põhimõtteliselt võib ta mõelda ükskõik mida ja sina mõtled oma ükskõik missuguseid mõtteid ja see on nii veider, et maailmasse mahub nii palju inimesi oma nii paljude mõtete ja tunnete ja ideede ja unistustega.
Ja samas.. mõelge kui veider see on kui paljude inimeste eludes me väikest osa oleme mänginud.. isegi kui see osa on imetilluke ja hõlmab lihtsalt seda, et sa kellegi mesinädalate pildil lollaka näoga tahaplaanile jäid ja nad veel pensionäridenagi seda naeravad. Või oled sa olnud kellegi lasteaiacrush ja nad näitavad veel kunagi enda lastele, et see pisike patsidega tüdruk röövis kunagi issi südame ja nüüd on ta suur ja tähtis arst kuskil ameerikamaal. Ja sa võid kellegi elus ka negatiivset aspekti mängida või olla just inspiratsioon. Su bikiinipilt levib kuskil internetis ja inimesed istuvad arvuti ees ja mõtlevad.. "MA TAHAN KA SELLINE OLLA" ja sinu suurepärase vormis keha pärast hakkavad ka nemad trenni tegema. Või kuulab keegi su lauluvideo kuskil youtubes ja otsustab, et ka tema võib oma häält maailmale demostreerida ja võib olla saabki temast tänu sellele mingisugune suur staar.. või negatiivsest poolest. Keegi su kunagistest klassikaaslastest näitab oma sõpradele klassipilte, osutab sinule ja naerab ja ütleb midagi "näete seda paksukest siin? me kutsusime teda seanäoks, sest noh.. vaadake ise."
Ja kui juba koolikaaslastele ja klassikaaslastele jutt viia. Nii veider et kunagi me võimegi oma lastega maha istuda, klassipildi kätte võtta ja hakata rääkima mis ühest või teisest saanud on. "See poiss käis sõjas.. enam pole tal paremat jalga ja kätt ning ta on luulude pärast vaimuhaiglas" või.. "see tüdruk päästab austraalias kilpkonnasid" või "see oli mu tolle aja parim sõber.. paar aastat pärast lõpetamist läks ta purjuspeaga ujuma ja uppus ära" või "see tegi enesetapu" või "see tüdruk on praegu riigikogus haridusminister" ja nii edasi. Üleüldse on tulevikule mõtlemine veider.
Kerge on mõelda sellele, kuidas sa oled kooli ära lõpetanud ja lähed oma kompsudega kuhugi elama, aga raske on ette kujutada, kuidas sa maksad arveid ja pead elektrimõõte ja asju vaatama ja üles märkima ja kuidas sa pead elamiskuludega arvestama ja pidevalt ise süüa tegema ja pesu pesema ja hakkama valgeid, musti ja värvilisi riideid eraldi sorteerima. Ja veider on mõelda, et sa pead hakkama KÕIKE ise ostma ja ise tegema ja tööl käima ja koolis õppima samaaegselt ja veel veidram on mõelda, et ükskord on sul perekond ja keegi kutsub sind emmeks ja sa oled vana ja sa pead siiani ise otsustama ja ükskord pole sul enam üldse emmet ja issit, kellelt nõu küsida ja.. elu on ikka veider asi.
Aga ühe lõiguga oma elu updated võiks siiski edasi anda ehk? Mmn, kool hakkas, ma olen üheteistkümnendik ja otsustasin sel aastal asjalikumaks õppuriks hakata. Lähen 10-11 õhtul magama, ärkan 6.00-6.30 hommikul ja saan üsna korralikult magada, koolis panen tähele, olen erksam ja all in all on nagu kooliaasta siiani olnud nii palju parem kui terve eelmine kooliaasta mil mul 90% ajast sügis/kevad/taliväsimus oli. Aga noh, see aasta on ainult kaks nädalat kah kestnud. Siis.. praegu levivad mingisugused viirused ja mina olen haigestunud ägedasse hingamisteede katarri (midagi bronhiidi sarnast - hingamisteede põletik) ja kõik teised on ka haiged, koolis pole vist inimest, kes poleks kas või natukenegi tõbine ja.. ma ostsin tuhkru. Seda viimast teavad kõik, kes facebookis ilmselt mu uuemaid pilte on märganud. Igatahes, tema nimi on Bella ja ta on reaalselt kõige energilisem, armsam ja agressiivsem lemmik üldse. Ja agressiivsust pean ma ka positiivselt silmas, selles suhtes et ta on selline pealetükkiv ja ei võõrasta ja äkiline. Hetkel tudub ta oma puuris, keeleots pisut suust väljas, pleedi sees ja ma ei julge häältki teha. Üleüldse on tuhkrukasvatamine paras paanika, sest nende kohta lugedes tundub, et iga väiksem asi võib neile viga teha või tervise tuksi keerata ja iga väheke out of ordinary olukord/hääl/tegutsemine tekitab paanika ja ma torman foorumitesse uurima, kas see on normaalne. Aga siiani on kõik hästi. :D
Well, that's about it.. Ja nüüd Elena suurte mõtete juurde.
Ma olen tegelikult juba ammu mõelnud sellest kirjutada. Aga.. olete te kunagi mõelnud kui imelik see on, et kõik inimesed meie ümber on oma mõtete ja tunnetega isiksused. Selles suhtes et.. te kõnnite tänaval, mõtlete näiteks sellest kui badassid te oma kõrvaklappidest tuleva muusika saatel olete või kuidas kodus ootab söök või loodate, et teie tänav pole üles kaevatud ja te ei pea kuskilt põõsastikust koju kalpsama või mõtlete lihtsalt, et teie varbad külmetavad ja pea valutab.. ja siis tuleb teile keegi vastu ja see keegi võib mõelda ükskõik millest.. ta võib mõelda sellest, kuidas ta kardab koju minna, sest sai koolis halva hinde või ta võib mõelda, kuidas ta suhe on lagunemas ja varem või hiljem peab ta selle ära lõpetama või mõtleb ta sellest, kuidas see kaugusest paistev põõsas on sea kujuga.. põhimõtteliselt võib ta mõelda ükskõik mida ja sina mõtled oma ükskõik missuguseid mõtteid ja see on nii veider, et maailmasse mahub nii palju inimesi oma nii paljude mõtete ja tunnete ja ideede ja unistustega.
Ja samas.. mõelge kui veider see on kui paljude inimeste eludes me väikest osa oleme mänginud.. isegi kui see osa on imetilluke ja hõlmab lihtsalt seda, et sa kellegi mesinädalate pildil lollaka näoga tahaplaanile jäid ja nad veel pensionäridenagi seda naeravad. Või oled sa olnud kellegi lasteaiacrush ja nad näitavad veel kunagi enda lastele, et see pisike patsidega tüdruk röövis kunagi issi südame ja nüüd on ta suur ja tähtis arst kuskil ameerikamaal. Ja sa võid kellegi elus ka negatiivset aspekti mängida või olla just inspiratsioon. Su bikiinipilt levib kuskil internetis ja inimesed istuvad arvuti ees ja mõtlevad.. "MA TAHAN KA SELLINE OLLA" ja sinu suurepärase vormis keha pärast hakkavad ka nemad trenni tegema. Või kuulab keegi su lauluvideo kuskil youtubes ja otsustab, et ka tema võib oma häält maailmale demostreerida ja võib olla saabki temast tänu sellele mingisugune suur staar.. või negatiivsest poolest. Keegi su kunagistest klassikaaslastest näitab oma sõpradele klassipilte, osutab sinule ja naerab ja ütleb midagi "näete seda paksukest siin? me kutsusime teda seanäoks, sest noh.. vaadake ise."
Ja kui juba koolikaaslastele ja klassikaaslastele jutt viia. Nii veider et kunagi me võimegi oma lastega maha istuda, klassipildi kätte võtta ja hakata rääkima mis ühest või teisest saanud on. "See poiss käis sõjas.. enam pole tal paremat jalga ja kätt ning ta on luulude pärast vaimuhaiglas" või.. "see tüdruk päästab austraalias kilpkonnasid" või "see oli mu tolle aja parim sõber.. paar aastat pärast lõpetamist läks ta purjuspeaga ujuma ja uppus ära" või "see tegi enesetapu" või "see tüdruk on praegu riigikogus haridusminister" ja nii edasi. Üleüldse on tulevikule mõtlemine veider.
Kerge on mõelda sellele, kuidas sa oled kooli ära lõpetanud ja lähed oma kompsudega kuhugi elama, aga raske on ette kujutada, kuidas sa maksad arveid ja pead elektrimõõte ja asju vaatama ja üles märkima ja kuidas sa pead elamiskuludega arvestama ja pidevalt ise süüa tegema ja pesu pesema ja hakkama valgeid, musti ja värvilisi riideid eraldi sorteerima. Ja veider on mõelda, et sa pead hakkama KÕIKE ise ostma ja ise tegema ja tööl käima ja koolis õppima samaaegselt ja veel veidram on mõelda, et ükskord on sul perekond ja keegi kutsub sind emmeks ja sa oled vana ja sa pead siiani ise otsustama ja ükskord pole sul enam üldse emmet ja issit, kellelt nõu küsida ja.. elu on ikka veider asi.
July 7, 2012
I wanna know what love is.. I want you to show me.....
Olete te kunagi maha istunud - või ka seisnud, suurt vahet ei ole - ja mõelnud "kurat, ma elan n i i kuradima vales ajastus!?" Okei, muidugi olete.. on raske uskuda, et kellelegi üldse võiks see justin bieberi ja dubstepi ajastu meeldida j a kui teile see reaalselt meeldib, siis on äärmiselt veider, et te mu blogi loete, aga see selleks.
Varem ma polnudki sellele ajastule nii väga mõelnud. Okei, tõsi, täiesti ebanormaalne kui nõme on lülitada raadio sisse ja kuulda, et sealt tuleb mingi suvaline tümm ja siis selle keskel on paar sõna ja äkitselt sa taipad "wait, kas see pole mitte [insert name here], kes alles kaks aastat tagasi mingit väga imalat popmuusikat tegi?" Reaalselt, praktiliselt k õ i k arstistid - vähemasti need mainstream populaarsed artistid - on läinud mingisugusele vastikule klubimuusikale üle ja lauldakse ainult "shorty you're so hot" ja "let's get dirty on the dancefloor" ja mida kõike veel.. ja siis once in a while tuleb midagi vähegi kuulatavamat ja sa lihtsalt istud ja oled nagu "is it real life or is it just a fantasy?"
Okei, ja nüüd ma jõuan vaikselt selle blogiposti poindini. M i n a isiklikult elan nii vales ajastus kui vales ajastus üldse elada saab. Inglise keeles kuskil.. eelmise kooliaasta alguse poole õpetaja küsis kõigilt nagu muuseas mis ajastus nad elada tahaks ja ma mäletan, et ma vastasin midagi ülisuvalist, sest aastaarvud ja ajastud on mul kõik üsna sassis, aga tegelikult tahaksin ma elada seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel, ma tahaksin elada rokiajastul.
Tänapäeval on kõige suuremad ja "metsikumad" peod klubipeod ja selle metsikus olenebki reaalselt sellest, et mingi dj mängib kuskil tossuse ja lämbe ruumi nurgas mingit täiesti kohutavat mussi, kõik hõõruvad ennast üksteise vastu ja kogu metsikus ongi see, kes kellega ja kas üldse hook-upis. Aga rokiajastul.. rokiajastul olid s u u r e d muusikafestivalid, rockstaarid olid jumalad ja tänavad olid täis plaadipoode, mis müüsid vinüüle.
Ja ma tahan ka seda.. ma tahan kõndida plaadipoes, lapata vinüüle, haakida oma sõrmed ühele neist taha ja olla nagu "OU MAI GAAD, I WAS THERE WHEN IT WAS MADE!!!!" Ma tahan kanda mingisuguseid täiesti labaseid ja praktiliselt olematuid ja lõhki rebitud riideid, lokitada oma juuksed metsikutesse lokkidesse, värvida huuled kärtspunaseks ja silmad mustaks-mustaks ja ronida koos kõigi teiste omasugustega õhtuti rokiklubidesse, kus esinev bänd on mulle reaalselt tähtsam kui jeesus kristus usklikule. Ma tahan leti ääres aeleda ja saada tasuta juua, sest naised joovad tasuta, ma tahan trügida sellega läbi rahvamassi ja ajada pool sellest enesele ja kõigile teistele peale, samas kui keegi ei tee sellest väljagi sest rokiklubi ise on juba nii kuradima räpane. Ma suruksin ennast kuhugi higiste ja samamoodi napilt rõivastatud kehade vahele ja kisaksin omal hääle ära, oodates oma jumalat lavale ja siis ta tuleks ja see muusika oleks nii kõva ja nii võimas ja mul oleks tunne, et mul vajub pilt eest ära ja kogu klubi lihtsalt karjuks ja möllaks ja seal oleks minestanuid ja vigastanuid ja kuskil nurgas inimesed ameleksid ja teised oksendaksid ja kõigil oleks nii kuradima suva, sest su jumal on su ees käegakatsutav. Ja kogu kontsert mööduks nagu laksu all, sest kõik see on juba drug enough ja siis trügiksin ma koos kõigi teistega kuhugi backstage'i et veel korra oma jumalale pilk peale visata ja mu eluunistus oleks olla kõige labasem groupie maailmas ja see olekski mu kõige suurem ambitsioon ja unistus ja ma lihtsalt elaksingi nende kontserdite ja selle muusika ja nende bändite ja rockstaaride nimel ja ma oleksin ilmselt broke ja poor ja druggie ja alkohoolik ja ma oleksin nii kuradima õnnelik. Ma ärkaksin õhtuti kell kuus ja läheksin magama hommikuti kaheksa-kümme ja ma oleksin rebel ja ma oleksin "hukka läinud generatsioon" ja ma teeksin hullusi, millest inimesed tänapäeval undki ei näe ja siis kunagi.. olles vana ja väeti ja pereinimene, otsiksin ma üksi kodus olles oma noorusaja pildid ja plaadid ja vinüülid välja, laseksin neid üle maja ja oleksin oma eluga nii kuradima rahul kui rahul üldse saab olla...
Aga sellist asja ei ole enam tänapäeval.. rockstaare ei ole.. on ainult wannabe'd ja boybandid ja n.ö heartthrob'id.. pole metsikuid ja kontrolli alt väljas rokiklubisid, pole selliseid hukkaläinud tänavaid kus on rokiklubi, record store, sekspood, sekspood, record store, rokiklubi, pubi, baar, stripiklubi, sekspood, rokiklubi, record store, stripiklubi, rokiklubi.. selliseid asju lihtsalt ei ole enam. Pole õiget muusikat, pole õigeid rockstaare, pole õigeid muusikafestivale.. kõik on võetud kuidagi kontrolli alla ja tehtud igavaks ja.. see ei ole lihtsalt sama.
Miks ma lihtsalt ei võinud varem sündida? Ma oleks täiesti nõus olema praegu seniilne vanamutt, kes ei oska arvutitki tööle panna, vaid kallistaks ühe käega oma kassi ja teisega vinüülikogu ja vaataks seinal olevat ammusurnud rockstaari pilti ja unistaks temast kui oma ideaalsest mehest ja abikaasast siiani, sosistades kõiki oma noorusaja seiklusi oma kassile, kellel on juhuslikult mu kunagise lemmikbändi nimi, imetledes silmanurgast oma jubedalt kortsulisel nahal olevaid autogrammide järgi tehtud tatoveeringuid.. ja ma oleksin see kuri vanatädi, kes viskab aknast munadega noori, kes räppi ja dubstepi ja kogu seda paska kuulates mu majast mööda "hängiks" ja kriiskaks "ROCK WILL NEVER DIE!!!!"
Aga sellist asja ei ole enam.. ja kui ma ei saa olla täielik rokiori ja selle pärast hukka läinud laps, siis olen ma enne noliferist asotsiaalne introvert kui dubstepi kuulav "perses generatsioon".
PS: Okei, ma tean et järgnevad laulud on kõik soundtrackid, mul olid need lihtsalt lahti ja Tom Cruise oli Rock Of Ages'is reaalselt WOAH HOW HOT ROCKSTAR.. I know right.. I just called Tom Cruise hot.. mul on ka imelik. :D
Varem ma polnudki sellele ajastule nii väga mõelnud. Okei, tõsi, täiesti ebanormaalne kui nõme on lülitada raadio sisse ja kuulda, et sealt tuleb mingi suvaline tümm ja siis selle keskel on paar sõna ja äkitselt sa taipad "wait, kas see pole mitte [insert name here], kes alles kaks aastat tagasi mingit väga imalat popmuusikat tegi?" Reaalselt, praktiliselt k õ i k arstistid - vähemasti need mainstream populaarsed artistid - on läinud mingisugusele vastikule klubimuusikale üle ja lauldakse ainult "shorty you're so hot" ja "let's get dirty on the dancefloor" ja mida kõike veel.. ja siis once in a while tuleb midagi vähegi kuulatavamat ja sa lihtsalt istud ja oled nagu "is it real life or is it just a fantasy?"
Okei, ja nüüd ma jõuan vaikselt selle blogiposti poindini. M i n a isiklikult elan nii vales ajastus kui vales ajastus üldse elada saab. Inglise keeles kuskil.. eelmise kooliaasta alguse poole õpetaja küsis kõigilt nagu muuseas mis ajastus nad elada tahaks ja ma mäletan, et ma vastasin midagi ülisuvalist, sest aastaarvud ja ajastud on mul kõik üsna sassis, aga tegelikult tahaksin ma elada seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel, ma tahaksin elada rokiajastul.
Tänapäeval on kõige suuremad ja "metsikumad" peod klubipeod ja selle metsikus olenebki reaalselt sellest, et mingi dj mängib kuskil tossuse ja lämbe ruumi nurgas mingit täiesti kohutavat mussi, kõik hõõruvad ennast üksteise vastu ja kogu metsikus ongi see, kes kellega ja kas üldse hook-upis. Aga rokiajastul.. rokiajastul olid s u u r e d muusikafestivalid, rockstaarid olid jumalad ja tänavad olid täis plaadipoode, mis müüsid vinüüle.
Ja ma tahan ka seda.. ma tahan kõndida plaadipoes, lapata vinüüle, haakida oma sõrmed ühele neist taha ja olla nagu "OU MAI GAAD, I WAS THERE WHEN IT WAS MADE!!!!" Ma tahan kanda mingisuguseid täiesti labaseid ja praktiliselt olematuid ja lõhki rebitud riideid, lokitada oma juuksed metsikutesse lokkidesse, värvida huuled kärtspunaseks ja silmad mustaks-mustaks ja ronida koos kõigi teiste omasugustega õhtuti rokiklubidesse, kus esinev bänd on mulle reaalselt tähtsam kui jeesus kristus usklikule. Ma tahan leti ääres aeleda ja saada tasuta juua, sest naised joovad tasuta, ma tahan trügida sellega läbi rahvamassi ja ajada pool sellest enesele ja kõigile teistele peale, samas kui keegi ei tee sellest väljagi sest rokiklubi ise on juba nii kuradima räpane. Ma suruksin ennast kuhugi higiste ja samamoodi napilt rõivastatud kehade vahele ja kisaksin omal hääle ära, oodates oma jumalat lavale ja siis ta tuleks ja see muusika oleks nii kõva ja nii võimas ja mul oleks tunne, et mul vajub pilt eest ära ja kogu klubi lihtsalt karjuks ja möllaks ja seal oleks minestanuid ja vigastanuid ja kuskil nurgas inimesed ameleksid ja teised oksendaksid ja kõigil oleks nii kuradima suva, sest su jumal on su ees käegakatsutav. Ja kogu kontsert mööduks nagu laksu all, sest kõik see on juba drug enough ja siis trügiksin ma koos kõigi teistega kuhugi backstage'i et veel korra oma jumalale pilk peale visata ja mu eluunistus oleks olla kõige labasem groupie maailmas ja see olekski mu kõige suurem ambitsioon ja unistus ja ma lihtsalt elaksingi nende kontserdite ja selle muusika ja nende bändite ja rockstaaride nimel ja ma oleksin ilmselt broke ja poor ja druggie ja alkohoolik ja ma oleksin nii kuradima õnnelik. Ma ärkaksin õhtuti kell kuus ja läheksin magama hommikuti kaheksa-kümme ja ma oleksin rebel ja ma oleksin "hukka läinud generatsioon" ja ma teeksin hullusi, millest inimesed tänapäeval undki ei näe ja siis kunagi.. olles vana ja väeti ja pereinimene, otsiksin ma üksi kodus olles oma noorusaja pildid ja plaadid ja vinüülid välja, laseksin neid üle maja ja oleksin oma eluga nii kuradima rahul kui rahul üldse saab olla...
Aga sellist asja ei ole enam tänapäeval.. rockstaare ei ole.. on ainult wannabe'd ja boybandid ja n.ö heartthrob'id.. pole metsikuid ja kontrolli alt väljas rokiklubisid, pole selliseid hukkaläinud tänavaid kus on rokiklubi, record store, sekspood, sekspood, record store, rokiklubi, pubi, baar, stripiklubi, sekspood, rokiklubi, record store, stripiklubi, rokiklubi.. selliseid asju lihtsalt ei ole enam. Pole õiget muusikat, pole õigeid rockstaare, pole õigeid muusikafestivale.. kõik on võetud kuidagi kontrolli alla ja tehtud igavaks ja.. see ei ole lihtsalt sama.
Miks ma lihtsalt ei võinud varem sündida? Ma oleks täiesti nõus olema praegu seniilne vanamutt, kes ei oska arvutitki tööle panna, vaid kallistaks ühe käega oma kassi ja teisega vinüülikogu ja vaataks seinal olevat ammusurnud rockstaari pilti ja unistaks temast kui oma ideaalsest mehest ja abikaasast siiani, sosistades kõiki oma noorusaja seiklusi oma kassile, kellel on juhuslikult mu kunagise lemmikbändi nimi, imetledes silmanurgast oma jubedalt kortsulisel nahal olevaid autogrammide järgi tehtud tatoveeringuid.. ja ma oleksin see kuri vanatädi, kes viskab aknast munadega noori, kes räppi ja dubstepi ja kogu seda paska kuulates mu majast mööda "hängiks" ja kriiskaks "ROCK WILL NEVER DIE!!!!"
Aga sellist asja ei ole enam.. ja kui ma ei saa olla täielik rokiori ja selle pärast hukka läinud laps, siis olen ma enne noliferist asotsiaalne introvert kui dubstepi kuulav "perses generatsioon".
PS: Okei, ma tean et järgnevad laulud on kõik soundtrackid, mul olid need lihtsalt lahti ja Tom Cruise oli Rock Of Ages'is reaalselt WOAH HOW HOT ROCKSTAR.. I know right.. I just called Tom Cruise hot.. mul on ka imelik. :D
June 25, 2012
And I don't want the world to see me, cause I don't think that they'd understand..
Ma pole teab mitu päeva päriselt väljas käinud - korraks riidesse panemine ja aeda lippamine, et kõht täis süüa ja tagasi tuppa joosta ei loe. Selle asemel olen ma ennast filmidega ümbritsenud, raamatutega vooderdanud ja kirjutamisega kosutanud. Ja mulle sobib nii. Ma võin terve päeva toas istuda, oma asjadega tegeleda ja varahommikul enne magamaminekut lakke vaadata ja mõelda "vot oli see alles kordaläinud päev", mis sest et ma absoluutselt midagi asjalikku ei teinud.
Mulle meeldib kaua üleval olla.. lihtsalt istuda ja olla kui kogu ümbrus vaikselt kuskil eemal reaalsuse ja unelmate vahel hõljub. Mulle meeldib magama minna alles siis kui päike vaikselt tõusma hakkab ja tuba olenemata akna ette tõmmatud ruloost on täpselt nii valge, et silmi avades näed sa pisut rohkem kui ainult mööbli siluette. Ja mulle meeldib enne magamajäämist natuke aega lihtsalt olla, vaadata lahtiste silmadega mõnda aega oma tuba selles veidras hämaras valguses, käsi jooksmas vaikselt mööda kassi pehmet kasukat, kõrvades kumisemas kiisu vaikne rütmiline nurrumine, ignoreerides viisi kuidas kassi küüned aeg-ajalt naha sisse tungivad, tegemata päriselt haiget, vaid meenutades lihtsalt et sa oled siin, sa oled elus, sa oled ärkvel ja nii ongi hea.
Mulle meeldib üksinda kodus olla ja kõvasti möelda. Kõndida toast tuppa ja öelda valjult välja tobedaid lausekõlkse, mis sobiksid rohkem raamatukaante vahele kui reaalsesse ellu. Mulle meeldib voodisse kerratõmbunult hiirvaikses majas lugeda või vaikse muusika taustal kirjutada. Ma ei tahagi välja minna, mulle meeldib nii. Vahel ma mõtlen, et kui mul poleks mingisuguseid kohustusi, siis oleksin ma täielik asotsiaal. Ma lihtsalt istuksin päevad läbi kodus, voodis tekkide ja patjade vahel ning loeksin ja kirjutaksin, vaataksin filme ja istuksin internetis ning väljuksin majast ainult selleks, et raamatukogudes või raamatupoodides käia ja uusi raamatuid soetada.. ning vahel toidupoes, et süüa osta.
Mulle meeldib raamatupoodides ja raamatukogudes käia. Seinad ja riiulid on justkui erinevaid universumeid ja võimalusi täis. Ja mulle meeldib raamatuid osta. Tekib tunne nagu sa võtaksid osakese kellegi teise loost endaga kaasa, lahkaksid selle läbi ning teeksid sellest osakesest osa endast. Raamatukogud ja raamatupoed lõhnavad võimaluste järele.. raamatuid ostes tekib lootus, et ka su enda kodu hakkab ükskord nii lõhnama. Tulevikus tahan ma ennast ümbritseda raamatutega, supelda erinevates lugudes ning mässida ennast öösel pehmete kaante vahele.
Ja mulle meeldivad need lühikesed deep'id hetked kui sa oled just mingisuguse raamatu või filmiga ühele poole jõudnud, paned raamatu vaikselt kinni või lülitad teleka välja ja vaatad mõne hetke lihtsalt kaugusesse, mõeldes kõige ja mittemillegi üle, hõljudes siiani omaette vaikselt kogu selle loo sees, samas kui ümberringi läheb elu edasi. Ema kolistab alumisel korrusel pottide-pannidega, keegi paneb kuskil kaugemal muruniiduki tööle, väike õde kilkab liivakastist ja sina istud seal.. vaatad tühjusesse ja mõtled.. kõige ja mittemillegi üle.
Mulle meeldivad raamatud rohkem kui inimesed. Samas mulle meeldivad ka loomad, söök, internet, oma voodi ja suurlinnatuled rohkem kui inimesed. Ärge saage valesti aru. Mulle meeldivad m õ n i n g a d inimesed. Mulle meeldivad mu tuttavad.. mu sõbrad.. inimesed, kellega ma tunnen ennast mugavalt ja vabalt. Inimesed, kellega sa saad lihtsalt aega viita, päriselt midagi tegemata. Mulle meeldivad väikesed vaiksed õhtud väheste sõpradega, ükskõik kas need on sees või väljas. Mulle meeldib rääkida tühjast tähjast, arutada filmide ja raamatute üle ning üritada aimata, miks üks või teine karakter selline on ja miks teeb ta selliseid asju. Mulle meeldib lahata teisi inimesi ja mõelda nende motiivide üle. Mulle meeldivad inimesed, kellega sa saad istuda tundide viisi kõrvuti sõnagi vahetamata ja õhtu lõppedes väita, et see oli üle pika aja üks kõige asjalikumaid õhtuid üldse. Mulle meeldib õhtuti enne magamaminekut tekkide vahel vaikselt tühjast-tähjast lobiseda ja sügavmõttelisi mõtteid vahetada. See ongi minu jaoks sõprus.
Aga mulle ei meeldi suured inimmassid. Mulle ei meeldi liiga pealetükkivad inimesed või inimesed, kelle läheduses sul on tunne, et sa p e a d midagi rääkima või sa p e a d midagi tegema. Mulle ei meeldi võõrad seltskonnad, kus sina oled ainuke, kes kedagi ei tea. Sellistes seltskondades hoian ma vaikselt tagaplaanile. Ma ei räägi eriti, ma lihtsalt istun vaikselt ja mõlgutan omi mõtteid. Järgmisel päeval ei pruugi keegi mind isegi mäletada, sest ma olin see veider tüdruk, kelle see või see kaasa võttis ning kes midagi ei öelnud. Ja mulle sobib nii. Esimesel võimalusel eemaldun ma sellisest seltskonnast, sest ma ei tunne ennast seal mugavalt. Ühest võõrast inimesest mulle piisab. Rohkematega ei jõua ma korraga tuttavaks saada, rohkematega ma isegi ei ürita korraga tuttavaks saada ja kui võõraid on rohkem kui üks tõmbun ma lihtsalt enesesse ja hakkan lugema tunde või minuteid hetkeni mil ma sellest seltskonnast eemalduda saan.
Ja see on elu ja see olen mina ja need on väikesed veidrad asjad, mis mulle meeldivad ja väikesed veidrad asjad, mis mulle ei meeldi. Ja ma ei kurda.. mulle meeldib olla veider introvert, kes asju teistmoodi näeb ja pigem omaette hoiab. Ja ma tean, et ükskõik kui väga ma ka ei püüa.. minust ei saa kunagi inimest, kes igasse seltskonda sisse võib sukelduda ja iga peo hingeks tõusta.
And that's life.
Mulle meeldib kaua üleval olla.. lihtsalt istuda ja olla kui kogu ümbrus vaikselt kuskil eemal reaalsuse ja unelmate vahel hõljub. Mulle meeldib magama minna alles siis kui päike vaikselt tõusma hakkab ja tuba olenemata akna ette tõmmatud ruloost on täpselt nii valge, et silmi avades näed sa pisut rohkem kui ainult mööbli siluette. Ja mulle meeldib enne magamajäämist natuke aega lihtsalt olla, vaadata lahtiste silmadega mõnda aega oma tuba selles veidras hämaras valguses, käsi jooksmas vaikselt mööda kassi pehmet kasukat, kõrvades kumisemas kiisu vaikne rütmiline nurrumine, ignoreerides viisi kuidas kassi küüned aeg-ajalt naha sisse tungivad, tegemata päriselt haiget, vaid meenutades lihtsalt et sa oled siin, sa oled elus, sa oled ärkvel ja nii ongi hea.
Mulle meeldib üksinda kodus olla ja kõvasti möelda. Kõndida toast tuppa ja öelda valjult välja tobedaid lausekõlkse, mis sobiksid rohkem raamatukaante vahele kui reaalsesse ellu. Mulle meeldib voodisse kerratõmbunult hiirvaikses majas lugeda või vaikse muusika taustal kirjutada. Ma ei tahagi välja minna, mulle meeldib nii. Vahel ma mõtlen, et kui mul poleks mingisuguseid kohustusi, siis oleksin ma täielik asotsiaal. Ma lihtsalt istuksin päevad läbi kodus, voodis tekkide ja patjade vahel ning loeksin ja kirjutaksin, vaataksin filme ja istuksin internetis ning väljuksin majast ainult selleks, et raamatukogudes või raamatupoodides käia ja uusi raamatuid soetada.. ning vahel toidupoes, et süüa osta.
Mulle meeldib raamatupoodides ja raamatukogudes käia. Seinad ja riiulid on justkui erinevaid universumeid ja võimalusi täis. Ja mulle meeldib raamatuid osta. Tekib tunne nagu sa võtaksid osakese kellegi teise loost endaga kaasa, lahkaksid selle läbi ning teeksid sellest osakesest osa endast. Raamatukogud ja raamatupoed lõhnavad võimaluste järele.. raamatuid ostes tekib lootus, et ka su enda kodu hakkab ükskord nii lõhnama. Tulevikus tahan ma ennast ümbritseda raamatutega, supelda erinevates lugudes ning mässida ennast öösel pehmete kaante vahele.
Ja mulle meeldivad need lühikesed deep'id hetked kui sa oled just mingisuguse raamatu või filmiga ühele poole jõudnud, paned raamatu vaikselt kinni või lülitad teleka välja ja vaatad mõne hetke lihtsalt kaugusesse, mõeldes kõige ja mittemillegi üle, hõljudes siiani omaette vaikselt kogu selle loo sees, samas kui ümberringi läheb elu edasi. Ema kolistab alumisel korrusel pottide-pannidega, keegi paneb kuskil kaugemal muruniiduki tööle, väike õde kilkab liivakastist ja sina istud seal.. vaatad tühjusesse ja mõtled.. kõige ja mittemillegi üle.
Mulle meeldivad raamatud rohkem kui inimesed. Samas mulle meeldivad ka loomad, söök, internet, oma voodi ja suurlinnatuled rohkem kui inimesed. Ärge saage valesti aru. Mulle meeldivad m õ n i n g a d inimesed. Mulle meeldivad mu tuttavad.. mu sõbrad.. inimesed, kellega ma tunnen ennast mugavalt ja vabalt. Inimesed, kellega sa saad lihtsalt aega viita, päriselt midagi tegemata. Mulle meeldivad väikesed vaiksed õhtud väheste sõpradega, ükskõik kas need on sees või väljas. Mulle meeldib rääkida tühjast tähjast, arutada filmide ja raamatute üle ning üritada aimata, miks üks või teine karakter selline on ja miks teeb ta selliseid asju. Mulle meeldib lahata teisi inimesi ja mõelda nende motiivide üle. Mulle meeldivad inimesed, kellega sa saad istuda tundide viisi kõrvuti sõnagi vahetamata ja õhtu lõppedes väita, et see oli üle pika aja üks kõige asjalikumaid õhtuid üldse. Mulle meeldib õhtuti enne magamaminekut tekkide vahel vaikselt tühjast-tähjast lobiseda ja sügavmõttelisi mõtteid vahetada. See ongi minu jaoks sõprus.
Aga mulle ei meeldi suured inimmassid. Mulle ei meeldi liiga pealetükkivad inimesed või inimesed, kelle läheduses sul on tunne, et sa p e a d midagi rääkima või sa p e a d midagi tegema. Mulle ei meeldi võõrad seltskonnad, kus sina oled ainuke, kes kedagi ei tea. Sellistes seltskondades hoian ma vaikselt tagaplaanile. Ma ei räägi eriti, ma lihtsalt istun vaikselt ja mõlgutan omi mõtteid. Järgmisel päeval ei pruugi keegi mind isegi mäletada, sest ma olin see veider tüdruk, kelle see või see kaasa võttis ning kes midagi ei öelnud. Ja mulle sobib nii. Esimesel võimalusel eemaldun ma sellisest seltskonnast, sest ma ei tunne ennast seal mugavalt. Ühest võõrast inimesest mulle piisab. Rohkematega ei jõua ma korraga tuttavaks saada, rohkematega ma isegi ei ürita korraga tuttavaks saada ja kui võõraid on rohkem kui üks tõmbun ma lihtsalt enesesse ja hakkan lugema tunde või minuteid hetkeni mil ma sellest seltskonnast eemalduda saan.
Ja see on elu ja see olen mina ja need on väikesed veidrad asjad, mis mulle meeldivad ja väikesed veidrad asjad, mis mulle ei meeldi. Ja ma ei kurda.. mulle meeldib olla veider introvert, kes asju teistmoodi näeb ja pigem omaette hoiab. Ja ma tean, et ükskõik kui väga ma ka ei püüa.. minust ei saa kunagi inimest, kes igasse seltskonda sisse võib sukelduda ja iga peo hingeks tõusta.
And that's life.
June 24, 2012
Ma tahtsin üht pisikest uuendust veel mainida, mis ma alles paar minutit tagasi tegin.
Nüüd saab klikkida "currently reading" all oleva raamatu pealkirjale, see viib teid goodreads lehele, kus on lühike kokkuvõte raamatust, hulga targemate ja kirjandusteadlikumate inimeste review'd, soovitusi lugejatele, kellele see raamat meeldis, ütlusi raamatust, teisi selle sama autori raamatuid ja muud seesugust. Kõik on küll inglise keeles, aga ma eeldan et suurem osa teist oskab inglise keelt nii hästi, et suudab praktiliselt kõigest kui mitte päris kõigest aru saada.
Mul on seal kasutaja ka: siin
Mul oli seal varem ka "read" listi all pisut raamatuid, aga ma kustutasin need ära, et n.ö uuelt lehelt alustada. "to read" all on raamatud, mida ma tahaksin läbi lugeda, kuid suuremat osa neist pole eestis/eesti keeles (mitte, et ma poleks nõus inglise keelseid raamatuid lugema).
Igatahes üritan ma seda kohta nüüd aktiivselt uuendama hakata.
Nüüd saab klikkida "currently reading" all oleva raamatu pealkirjale, see viib teid goodreads lehele, kus on lühike kokkuvõte raamatust, hulga targemate ja kirjandusteadlikumate inimeste review'd, soovitusi lugejatele, kellele see raamat meeldis, ütlusi raamatust, teisi selle sama autori raamatuid ja muud seesugust. Kõik on küll inglise keeles, aga ma eeldan et suurem osa teist oskab inglise keelt nii hästi, et suudab praktiliselt kõigest kui mitte päris kõigest aru saada.
Mul on seal kasutaja ka: siin
Mul oli seal varem ka "read" listi all pisut raamatuid, aga ma kustutasin need ära, et n.ö uuelt lehelt alustada. "to read" all on raamatud, mida ma tahaksin läbi lugeda, kuid suuremat osa neist pole eestis/eesti keeles (mitte, et ma poleks nõus inglise keelseid raamatuid lugema).
Igatahes üritan ma seda kohta nüüd aktiivselt uuendama hakata.
June 23, 2012
Rate yourself and rake yourself..
Ma ei ole kohutavalt kaua kirjutanud, ma tean, vabandan. Lihtsalt.. ma pole viitsinud või tahtnud kirjutada.. võib olla mul lihtsalt ei ole olnud millestki kirjutada. Olgugi et selle ja eelmise postituse vahele on jäänud nii kevadvaheaeg, mille veetsin Küprosel kui ka eksamid mai lõpus-juuni alguses. Okei, seega mul o l i mida kirjutada, ma lihtsalt ei viitsinud, let's be truthful. Oma osa oli ka sellel, et mul pole olnud väga pilte ja ilma piltideta on postitus kuidagi veidralt tühi.
Igatahes, ma lisasin blogisse kaks uut tekstilahtrit, mida võite näha seal paremal, pildi ja selle pika-pika teksti all. Üks neist on "currently reading" kus on näha, mis raamatut ma parasjagu loen ja teine on "most recently watched" mis näitab mis filmi ma viimati vaatasin (kui nime peale klikata viib see teid imdb lehele). Kui mul väga igav on või keegi väga tahab (msn, facebook, kommentaarid) siis ma võin neist oma review ka teha - mis mina filmist/raamatust arvan, kas ma soovitaksin, võib olla lühike sisukokkuvõte, mõne ütlused - sest mul on teatud thing igasuguste sügavmõtteliste tsitaatide ja quote'ide suhtes - kuidas mina seda tõlgendan ja nii edasi.
Ilmselgelt ei viitsi ma hakata kirjutama k õ i g e s t, mis ma vahepeal teinud olen, sest teatavasti olen ma teinud palju asju. Seega kirjutan ainult mõnest hilisemast sündmusest.
Kahekümne esimesel käisin näiteks Pärnu rannas taevalaternate festivalil. Kõik, kes on näinu Tangled'it peaks teadma mis on taevalaternad - just nimelt, need on need samused lendavad laternad, mida rapuntzel meeleheitlikult vaatama tahtis minna. Igatahes lasti neid suurel hulgal taevasse lendlema - kusjuures ei korraldanud seda linn ise, vaid mingisugune taevalaternate klubi või asi. Laternaid sai koha pealt osta ja neid sai kaasa võtta ja see et osalejaid n i i palju oli, oli tõesti vägev. See ei olnud küll nii metsik kui Tangled'is, sest inimesed lasid neid üsna erinevate vahedega õhku, aga taevas oli mingi hetk siiski erivärvilisi taevalaternaid täis ja see oli mõnus vaatepilt. Ma lisaksin pilte ka, aga meie kaameraga tehti ainult lühikesi filmikesi ning Raksu pole pilte veel arvutisse pannud.
Päev enne seda, kahekümnendal, käisin Mammu (suhkruprintsess) üheksanda klassi lõpetamisel. Mis puutub lõpetamisesse, siis see oli hästi armas. See oli hästi personaalne, igale lõpetajale läheneti isiklikult ja see kuidas kõik - alustades vallavanemaga ja lõpetades koolidirektoriga - kõiki teadsid oli hästi armas. Minu enda lõpetamine oli sellessuhtes teistsugune. Kuna ma käin suures koolis kus lõpetajaid on iga aasta 90-100, siis oli meie lõpetamine kuidagi pinnapealsem. Mammu käib seevastu väikeses koolis, lõpetajaid oli 16 ja oli aega kõigist pikemalt rääkida ja nende tegusid-ütluseid meenutada.
Mis puutub üleüldse üheksanda klassi lõpetamisesse, siis see on tegelikult ühe üsna suure verstaposti ületamine. Üheksa aastat on koolis käidud, klass läheb üldjuhul lahku, võib olla ei näegi suurt osa enam kunagi. Ma mäletan, kuidas kuskil kuu aega enne lõpetamist meie kooli direktor rääkis, kuidas see otsus, mis sa üheksandas teed - kuhu edasi õppima minna - ja siis ma mõtlesin et "prsh, mis see ikka ära ei ole" ja nüüd hakkan ma nagu vaikselt taipama, mida ta mõtles. Sellessuhtes, et mina tegin ilmselgelt vale valiku. Ma läksin täielikku reaalklassi, matemaatika-füüsika kallakuga ja ma olen n i i vales kohas. Ma tahan saada psühhiaatriks või kirurgiks, siinkohal olen ma kahevahel, aga mõlemal juhul pean ma arstiteaduskonda minema ja mu reaalklassiharidus pole selle jaoks just kõige õigem. Ma peaksin olema kuskil heal tasemel loodusainete klassis või äärmisel juhul humanitaaris. Reaal on miski, millega ma ei plaani väga midagi teha, aga see selleks. Eks ma käin oma reaali ära, pingutan loodusainetes lihtsalt rohkem ja loodan parimat.
Ja nüüd natukene tulevikku põigates, kahekümnendal juulil lähen inglismaale, kolmekümnendal läheme õega Alton Towerisse - suur lõbustuspark, googeldage ise - millalgi läheme šoppama, kavatsen osta riideid ja raamatuid, vahepeal käin õega neli päeva tööl ja sügiseks peaksin seega saama.. trummipõrin.. TUHKRU!
Okei, nüüd ma läksin kergelt hoogu selle postitusega, aga jah.. edaspidi - nagu alati - üritan olla piisut aktiivsem.
.jpg)
Igatahes, ma lisasin blogisse kaks uut tekstilahtrit, mida võite näha seal paremal, pildi ja selle pika-pika teksti all. Üks neist on "currently reading" kus on näha, mis raamatut ma parasjagu loen ja teine on "most recently watched" mis näitab mis filmi ma viimati vaatasin (kui nime peale klikata viib see teid imdb lehele). Kui mul väga igav on või keegi väga tahab (msn, facebook, kommentaarid) siis ma võin neist oma review ka teha - mis mina filmist/raamatust arvan, kas ma soovitaksin, võib olla lühike sisukokkuvõte, mõne ütlused - sest mul on teatud thing igasuguste sügavmõtteliste tsitaatide ja quote'ide suhtes - kuidas mina seda tõlgendan ja nii edasi.
Ilmselgelt ei viitsi ma hakata kirjutama k õ i g e s t, mis ma vahepeal teinud olen, sest teatavasti olen ma teinud palju asju. Seega kirjutan ainult mõnest hilisemast sündmusest.
Kahekümne esimesel käisin näiteks Pärnu rannas taevalaternate festivalil. Kõik, kes on näinu Tangled'it peaks teadma mis on taevalaternad - just nimelt, need on need samused lendavad laternad, mida rapuntzel meeleheitlikult vaatama tahtis minna. Igatahes lasti neid suurel hulgal taevasse lendlema - kusjuures ei korraldanud seda linn ise, vaid mingisugune taevalaternate klubi või asi. Laternaid sai koha pealt osta ja neid sai kaasa võtta ja see et osalejaid n i i palju oli, oli tõesti vägev. See ei olnud küll nii metsik kui Tangled'is, sest inimesed lasid neid üsna erinevate vahedega õhku, aga taevas oli mingi hetk siiski erivärvilisi taevalaternaid täis ja see oli mõnus vaatepilt. Ma lisaksin pilte ka, aga meie kaameraga tehti ainult lühikesi filmikesi ning Raksu pole pilte veel arvutisse pannud.
Päev enne seda, kahekümnendal, käisin Mammu (suhkruprintsess) üheksanda klassi lõpetamisel. Mis puutub lõpetamisesse, siis see oli hästi armas. See oli hästi personaalne, igale lõpetajale läheneti isiklikult ja see kuidas kõik - alustades vallavanemaga ja lõpetades koolidirektoriga - kõiki teadsid oli hästi armas. Minu enda lõpetamine oli sellessuhtes teistsugune. Kuna ma käin suures koolis kus lõpetajaid on iga aasta 90-100, siis oli meie lõpetamine kuidagi pinnapealsem. Mammu käib seevastu väikeses koolis, lõpetajaid oli 16 ja oli aega kõigist pikemalt rääkida ja nende tegusid-ütluseid meenutada.
Mis puutub üleüldse üheksanda klassi lõpetamisesse, siis see on tegelikult ühe üsna suure verstaposti ületamine. Üheksa aastat on koolis käidud, klass läheb üldjuhul lahku, võib olla ei näegi suurt osa enam kunagi. Ma mäletan, kuidas kuskil kuu aega enne lõpetamist meie kooli direktor rääkis, kuidas see otsus, mis sa üheksandas teed - kuhu edasi õppima minna - ja siis ma mõtlesin et "prsh, mis see ikka ära ei ole" ja nüüd hakkan ma nagu vaikselt taipama, mida ta mõtles. Sellessuhtes, et mina tegin ilmselgelt vale valiku. Ma läksin täielikku reaalklassi, matemaatika-füüsika kallakuga ja ma olen n i i vales kohas. Ma tahan saada psühhiaatriks või kirurgiks, siinkohal olen ma kahevahel, aga mõlemal juhul pean ma arstiteaduskonda minema ja mu reaalklassiharidus pole selle jaoks just kõige õigem. Ma peaksin olema kuskil heal tasemel loodusainete klassis või äärmisel juhul humanitaaris. Reaal on miski, millega ma ei plaani väga midagi teha, aga see selleks. Eks ma käin oma reaali ära, pingutan loodusainetes lihtsalt rohkem ja loodan parimat.
Ja nüüd natukene tulevikku põigates, kahekümnendal juulil lähen inglismaale, kolmekümnendal läheme õega Alton Towerisse - suur lõbustuspark, googeldage ise - millalgi läheme šoppama, kavatsen osta riideid ja raamatuid, vahepeal käin õega neli päeva tööl ja sügiseks peaksin seega saama.. trummipõrin.. TUHKRU!
Okei, nüüd ma läksin kergelt hoogu selle postitusega, aga jah.. edaspidi - nagu alati - üritan olla piisut aktiivsem.
.jpg)
March 12, 2012
Well you said that we would still be friends.
Alguses ei saa pidama, pärast ei saa vedama võiks mu blogimisstiili kohta vist öelda. Ehk siis.. kui ma blogi uuesti käima löön, siis postitan ma alguses nii megapalju ja nii megatihti ja siis hakkab kõik jälle vaikselt unne vajuma, kuni tekib jälle pikem paus, milles ma pärast kunagi hiljem motivatsioonipuudust, tüdimust ja väsimust süüdistan - kusjuures süüdistan ma neid täiesti õigustatult.
Aga tegelikult tahtsin ma esiteks mainida võimekustesti. Ehk siis me tegime kunagi ammu mingisuguse võimekustesti - psühholoog korraldas selle tegemise - ja täna saime siis tulemused kätte. Ning ma sain teada, et ma polegi loll kui lauajalg. Okei, ma ei arvanudki, et ma päris debiilik olen, aga tulemused olid üllatavalt head. No üllatav polnud muidugi see, et kõige parem olen ma humanitaaraladel - mis tekitab küsimuse, miks ma reaalkoolis ja üdini reaalainetele pühenduvas klassis käin, aga see selleks. Üleüldse on mu tulemused kokkuvõtlikult VÄGA HEAD. Olen VI tasemel, mis tähendab seda, et mu keskmine hinne peaks olema 4,76 või üle ehk peaksin kõrgkoolis suurepäraselt hakkama saama. Selle üle ma üldse ei imesta, et mu loogiline mõtlemine ja matemaatiline mõtlemine sellised suhteliselt nõrgapoolsed on, vähemasti igasugu sõnalise osaga võrreldes. Igatahes olid tulemused positiivselt üllatavad ning mu ego taastus pisut lõbusalt ja ma taipasin, et kogu ülejäänud klassiga võrreldes pole mu tase sugugi halvem.
Teiseks tahtsin kaagutada pisut teemal "küll Eesti on väike". Ehk siis sain ma täna teada, et üks mu sõbranna oli lasteaias mu rühmakaaslane ja ma reaalselt ei saanud mingil põhjusel sellest varem aru. Ja nüüd järsku teiste abiga lahvatas pirn põlema ja see on lihtsalt n i i veider arvestades seda, et me käisime Türil lasteaias ja nüüd me käime mõlemad Pärnus koolis. Ja naljakas on see kui samasugune ja samas nii erinev ta praegu on. Välimuses on sellised elemendid, mis on kuradima sarnased selle lasteaiatšikiga keda ma teadsin ja samas on iseloom totaalselt teistsugune. Ja see paneb omakorda mõtlema, kuidas inimesed aja jooksul muutuda võivad.
Hästi palju on väiteid, et inimesed ei muutu ja n-ö teised võimalused on mõttetud. Minu teooria on teistsugune. Mina leian, et inimesed võivad muutuda kui nad seda ainult ise tahavad. Tõsi, niisamalihtsalt või teiste sunnil ei muutu keegi, aga tahtejõud on miski, mis võib imesid teha. Ja see on miski, mida ma omast käest tean. Pole minagi ju täpselt see, kes ma mõned aastakesed tagasi olin ja samas pole see mõne aastatagune mina see, kes ma olin lasteaias. Kui sa ise leiad, et miski võiks või peaks teisiti olema, siis pole raske seda muuta. That's my theory.
PS: Ma avasin uuesti ka vyou ehk siis http://vyou.com/wonderless küsige. :D
Ja kaks blogiposti järjest olen ma pealkirja võtnud Gotye laulust "Somebody That I Used To Know" ja ma panen ühe mega coveri ka sellest siia.
Aga tegelikult tahtsin ma esiteks mainida võimekustesti. Ehk siis me tegime kunagi ammu mingisuguse võimekustesti - psühholoog korraldas selle tegemise - ja täna saime siis tulemused kätte. Ning ma sain teada, et ma polegi loll kui lauajalg. Okei, ma ei arvanudki, et ma päris debiilik olen, aga tulemused olid üllatavalt head. No üllatav polnud muidugi see, et kõige parem olen ma humanitaaraladel - mis tekitab küsimuse, miks ma reaalkoolis ja üdini reaalainetele pühenduvas klassis käin, aga see selleks. Üleüldse on mu tulemused kokkuvõtlikult VÄGA HEAD. Olen VI tasemel, mis tähendab seda, et mu keskmine hinne peaks olema 4,76 või üle ehk peaksin kõrgkoolis suurepäraselt hakkama saama. Selle üle ma üldse ei imesta, et mu loogiline mõtlemine ja matemaatiline mõtlemine sellised suhteliselt nõrgapoolsed on, vähemasti igasugu sõnalise osaga võrreldes. Igatahes olid tulemused positiivselt üllatavad ning mu ego taastus pisut lõbusalt ja ma taipasin, et kogu ülejäänud klassiga võrreldes pole mu tase sugugi halvem.
Teiseks tahtsin kaagutada pisut teemal "küll Eesti on väike". Ehk siis sain ma täna teada, et üks mu sõbranna oli lasteaias mu rühmakaaslane ja ma reaalselt ei saanud mingil põhjusel sellest varem aru. Ja nüüd järsku teiste abiga lahvatas pirn põlema ja see on lihtsalt n i i veider arvestades seda, et me käisime Türil lasteaias ja nüüd me käime mõlemad Pärnus koolis. Ja naljakas on see kui samasugune ja samas nii erinev ta praegu on. Välimuses on sellised elemendid, mis on kuradima sarnased selle lasteaiatšikiga keda ma teadsin ja samas on iseloom totaalselt teistsugune. Ja see paneb omakorda mõtlema, kuidas inimesed aja jooksul muutuda võivad.
Hästi palju on väiteid, et inimesed ei muutu ja n-ö teised võimalused on mõttetud. Minu teooria on teistsugune. Mina leian, et inimesed võivad muutuda kui nad seda ainult ise tahavad. Tõsi, niisamalihtsalt või teiste sunnil ei muutu keegi, aga tahtejõud on miski, mis võib imesid teha. Ja see on miski, mida ma omast käest tean. Pole minagi ju täpselt see, kes ma mõned aastakesed tagasi olin ja samas pole see mõne aastatagune mina see, kes ma olin lasteaias. Kui sa ise leiad, et miski võiks või peaks teisiti olema, siis pole raske seda muuta. That's my theory.
PS: Ma avasin uuesti ka vyou ehk siis http://vyou.com/wonderless küsige. :D
Ja kaks blogiposti järjest olen ma pealkirja võtnud Gotye laulust "Somebody That I Used To Know" ja ma panen ühe mega coveri ka sellest siia.
Subscribe to:
Posts (Atom)