All I wanted was the world

     Minust on saanud selline.. once in a while postitaja, kes teebki blogiposte iga.. kuu-kahe tagant. Aga mulle sobib, postitan siis kui tuju tuleb. :)
     Ma olen alati mingisugusel põhjusel arvanud, et täielikuks õnneks on vaja all-lovey-dovey perfect relationshipi ja armastust. Võib olla on asi minu.. pisiromantikust daydreameri küljes või olen ma lihtsalt liiga palju raamatuid lugenud ning liialt filme vaadanud. Kuidagi on mulle igatahes see mulje jäänud. Aga filmides ja raamatutes lihtsalt on nii. Võtkem mingisugune suvaline tüdruk. Ta on ilus, populaarne, tal on palju sõpru, võib olla isegi mingisugune nunnu poiss-sõber, kes tal rohkem nagu moe kui millegi muu pärast on, ja olenemata sellest pole sedasorti tüdrukud kunagi päriselt õnnelikud, kuni tuleb mingi perfect guy ja rabab nad jalust ja nad jõuavad jumaliku õndsuse ja teab mille kõigeni veel. Selliseid raamatuid/filme/telesarju lihtsalt o n  kohutavalt palju. Aga see.. arvamus.. on miski, mille ma olen suutnud hiljuti ümber lükata.
     Viimasel ajal on kõik kuidagi n i i tore. Ja ei, ma ei ole armunud, ma ei ole kunagi armunud olnud, mul pole hetkel isegi mingisugust silmarõõmu kuskil silmapiiril. Olen lihtsalt mina ja maailm ja sellegipoolest on kõik super.
     Ma ei saa kindlalt väita, et põhjuseks oleks üks või teine asi. Ma arvan, et siin mängivad oma osa mitmed tegurid. Tegelikult ei ole ju midagi suurt muutunud. Ma ei ole saanud multimiljonäriks või iluduskuningannaks või armastusejumalannaks. Aga muutunud on väikesed asjad. Ma olen kuidagi positiivsem, optimistlikum, enesekindlam, avatum..
     Varem tundsin ma ennast kuidagi üksikuna. Lihtsalt, ilma mingisuguse suure põhjuseta. Tegelikult ei ole ma ju kunagi päriselt üksi olnud. Mul on alati olnud vähemalt üks sõbranna, vähemalt üks selline inimene, kellele lihtsalt suvaliselt keset päeva helistada ja kõigest ning mitte millestki rääkida. Võib olla oli asi enesekindluses. Aga.. oli aegu kui ma võisin keset klassi istuda, ühte punkti jõllitada ja lihtsalt üksik olla. Ma ei tahtnud minna üksinda toidukraami ostma või raamatukokku, sest see oli nagu.. reaalne üksindus ja üksinda seesuguseid asju teha tundus kuidagi kurb ja nukker, kuigi need on nii enesestmõistetavad asjad, mida üksinda teha. Ma ei olnud depressioonis või masenduses. Lihtsalt.. varem oli nii, et ma võisin koolis naerda ja seltsiv olla ja siis ma tulin koju, vajusin enda tuppa ja lähima tunni ajaga oli minust saanud omaette hoidev asotsiaalist kookon. Ja sellel kõigel ei olnud kunagi loogilist põhjendust. Midagi oli lihtsalt puudu. Ja ma ei tea, mis see oli. Aga ma eeldan, et te teate millest ma räägin. Olete tuttavad sellise mittekusagilt tulnud kurbuselainega, mis tuleb ja läheb siis kui ise tahab ja mis otseselt ei pane sind depressiooni tõmbuma või suitsiidimõtteid mõlgutama, vaid mis lihtsalt muudab väsinud ja uimaseks ja teovõimetuks ja paneb sind oma kõige kurvemaid playliste välja otsima. Ja see läheb alati varem või hiljem mööda, mis ei tee seda siiski meeldivamaks.
     Aga nüüd on kuidagi teistmoodi. Ma ei ole mingisugune happy-go-lucky tšikk, kellel enam üldse probleeme pole ja kes on kogu aeg aktiivne ja rõõmus ja energiline ja mida kõike veel. Ma ei ärka hommikul suure naeratusega, tervita rõõmsalt maailma ega tee mingisuguseid tobedaid ülienergilisi stepisamme. Ma ärkan ikka vandudes ja äratuskella "whyyy!?" ilmel silmitsedes, ma lähen ikka unisena kooli, ei jõua vahest hommikuti süüa ja võin olla grumpy. Aga sellegipoolest on kõik kuidagi parem. Ja ilmselt peaks sellest arusaamiseks olema ise seda kogenud. Lihtsalt.. sa kurdad endamisi varakult ärkamise üle, aga sul pole midagi kooliminemise vastu.. sa virised lokkide üle, aga sul pole iseenesest midagi juuste krunnipanemise vastu.. sa virised pikkade koolipäevade üle, aga sul pole iseenesest midagi selle vastu, et need pikad koolipäevad klassikaaslastega mööda saata. Peale kooli lähed koju, käed taskus ja naeratus näol ja sa lihtsalt tead, et su elu on su kontrolli all. Kõik on korras.. ja kui elu korraks hakkaks nagu käest libisema, siis sa tead, et kohe-kohe on kõik jälle korras. Ja ma ei tea, kas asi on positiivses mõtlemises või positiivses ümbruses või hoopis milleski muus..
     Varem ma olin ebakindel, võin seda täiesti ausalt tunnistada. Mul oli hulk ebakindlusi ja need takistasid mind tegemast nii mõndagi. Mul oli pidevalt tunne, et inimesed ei taha mu seltskonnas viibida. Ja seepärast hoidsin ma pigem eemale. Koolis oli mingisugune väike kambake klassikaaslasi, kes omavahel rääkisid ja ma istusin pigem enda kohale ja lugesin kui liitusin teistega. Mind kutsuti peole, ma teadsin et seal on hulk võõraid inimesi ja ma lihtsalt ei läinud, kuigi iseenesest oleks nagu saanud. Ja noh, nii see eluke veeres. Vahel tundus, et kõik probleemid saaksid lahendatud kui ma oleksin ainult peenem või mul oleks pikad siidised ideaalses soengus püsivad juuksed või perfektne nahk. Nüüd.. nüüd ma liitun valjult seltskondadega, üritan täiesti tõsiselt igale poole kuhu mind kutsutakse kohale minna ja peegli ette sattudes käivad peast läbi kõigest "ah, nagu peaks alla võtma.. ah, vahet pole, lähen söön küpsiseid" või "nagu võiks ju magusasöömise lõpetada.. damn, suhkruleiva isu.. kunagi hiljem ehk lõpetan" ja need pole kunagi sellised negatiivsed mõtted. Need on sellised "well, this is life" stiilis naeratusega mõtted ja.. nii hea on oma ebakindlustest üle olla. Peale selverist tulekut täiesti süüdimatult oma šokolaadi täis kotikesega vehkida ja rõõmsalt õgides klassi kapata. Kui sa oled oma ebakindlustest üle, ei saa teised neid ka sinu vastu kasutada. Ja kui sa meeldid endale, meeldid sa ka teistele. Ja hiljuti olen ma üritanud olla parim võimalik versioon endast. :)
     Ja ma usun, et ma võin üsna kuradima kindlalt väita, et kõige suurem põhjus kogu selle muutuse taga, on mu sõbrad. Viimase aastakese jooksul on mu sõprusringkond muutunud/laienenud ja peale seda on kõik nagu parema pöörde võtnud. Ilmselt on nemad kogu selle positiivse ümbruse taga, kogu selle enesekindluse taga ja ma olen tõsiselt-tõsiselt-tõsiselt tänulik ja tõsiselt-tõsiselt-tõsiselt õnnelik ja elu on täielik lill ja.. ilma mingisuguse kahtluseta on mul kõige paremad sõbrad, keda üks tüdruk tahta võib! I freaking love all of you! :) Ja on hetki mil ma mõtlen, et ma olen täiesti vales klassis. Füüsika on raske, matemaatika tundub mõttetult keeruline, õpime asju, mida mul ealeski vaja ei lähe ja kõik on kuidagi omamoodi kurnav, aga ma ei vahetaks mitte-mitte-mitte-mitte kunagi klassi. Isegi kui mulle pakutaks täpselt sellist klassi, mis aitaks mul pürgida parimaks võimalikuks arstiks/psühhiaatriks, kus saaks valikainetena võtta kõike, mida ma vähegi õppida tahaks, kus õpikoormus oleks madalam, aga õppeedukus parem. Ma ei vahetaks. Sest just tänu kõikidele neile inimestele, kes mind iga päev koolis ümbritsevad, olen ma saanud selleks õnnelikumaks ja rõõmsamaks ja optimistlikumaks versiooniks endast ja mulle tõesti meeldib see versioon tuhandeid kordi rohkem kui omaettehoidev nukrutseja, kes tumblris deep'e kurbasid ütlusi reblogis ja lihtsalt.. oli.

Why don't you get a job?

     Ma ei ole nii ammu bloginud. Hah, peaks huvi pärast üle lugema mitut postitust ma nende sõnadega alustanud olen. Lihtsalt.. ma ei ole üldjuhul selline "tegin seda ja teist ja kolmandat ja sain kolm uut pluusi ja ühe seeliku ja ostsin poest õunamaitselise pulgakommi" tüüpi blogi. Vähemasti ma üritan mitte sellist tüüpi blogi olla. Pigem kirjutan ma oma mõtetest kui tegemistest. Neid, keda tegemised huvitavad saavad nende kohta alati küsida, aga out of blue välja sadada ja "mis sa mõtled?" küsida on kuidagi veider ja niimoodi peale sadades oleks mu aus vastus ilmselt midagi "ma mõtlen, et ma võiks alt viineripirukaid tuua" sarnast. Aga see selleks..
     Aga ühe lõiguga oma elu updated võiks siiski edasi anda ehk? Mmn, kool hakkas, ma olen üheteistkümnendik ja otsustasin sel aastal asjalikumaks õppuriks hakata. Lähen 10-11 õhtul magama, ärkan 6.00-6.30 hommikul ja saan üsna korralikult magada, koolis panen tähele, olen erksam ja all in all on nagu kooliaasta siiani olnud nii palju parem kui terve eelmine kooliaasta mil mul 90% ajast sügis/kevad/taliväsimus oli. Aga noh, see aasta on ainult kaks nädalat kah kestnud. Siis.. praegu levivad mingisugused viirused ja mina olen haigestunud ägedasse hingamisteede katarri (midagi bronhiidi sarnast - hingamisteede põletik) ja kõik teised on ka haiged, koolis pole vist inimest, kes poleks kas või natukenegi tõbine ja.. ma ostsin tuhkru. Seda viimast teavad kõik, kes facebookis ilmselt mu uuemaid pilte on märganud. Igatahes, tema nimi on Bella ja ta on reaalselt kõige energilisem, armsam ja agressiivsem lemmik üldse. Ja agressiivsust pean ma ka positiivselt silmas, selles suhtes et ta on selline pealetükkiv ja ei võõrasta ja äkiline. Hetkel tudub ta oma puuris, keeleots pisut suust väljas, pleedi sees ja ma ei julge häältki teha. Üleüldse on tuhkrukasvatamine paras paanika, sest nende kohta lugedes tundub, et iga väiksem asi võib neile viga teha või tervise tuksi keerata ja iga väheke out of ordinary olukord/hääl/tegutsemine tekitab paanika ja ma torman foorumitesse uurima, kas see on normaalne. Aga siiani on kõik hästi. :D
     Well, that's about it.. Ja nüüd Elena suurte mõtete juurde.
     Ma olen tegelikult juba ammu mõelnud sellest kirjutada. Aga.. olete te kunagi mõelnud kui imelik see on, et kõik inimesed meie ümber on oma mõtete ja tunnetega isiksused. Selles suhtes et.. te kõnnite tänaval, mõtlete näiteks sellest kui badassid te oma kõrvaklappidest tuleva muusika saatel olete või kuidas kodus ootab söök või loodate, et teie tänav pole üles kaevatud ja te ei pea kuskilt põõsastikust koju kalpsama või mõtlete lihtsalt, et teie varbad külmetavad ja pea valutab.. ja siis tuleb teile keegi vastu ja see keegi võib mõelda ükskõik millest.. ta võib mõelda sellest, kuidas ta kardab koju minna, sest sai koolis halva hinde või ta võib mõelda, kuidas ta suhe on lagunemas ja varem või hiljem peab ta selle ära lõpetama või mõtleb ta sellest, kuidas see kaugusest paistev põõsas on sea kujuga.. põhimõtteliselt võib ta mõelda ükskõik mida ja sina mõtled oma ükskõik missuguseid mõtteid ja see on nii veider, et maailmasse mahub nii palju inimesi oma nii paljude mõtete ja tunnete ja ideede ja unistustega.
     Ja samas.. mõelge kui veider see on kui paljude inimeste eludes me väikest osa oleme mänginud.. isegi kui see osa on imetilluke ja hõlmab lihtsalt seda, et sa kellegi mesinädalate pildil lollaka näoga tahaplaanile jäid ja nad veel pensionäridenagi seda naeravad. Või oled sa olnud kellegi lasteaiacrush ja nad näitavad veel kunagi enda lastele, et see pisike patsidega tüdruk röövis kunagi issi südame ja nüüd on ta suur ja tähtis arst kuskil ameerikamaal. Ja sa võid kellegi elus ka negatiivset aspekti mängida või olla just inspiratsioon. Su bikiinipilt levib kuskil internetis ja inimesed istuvad arvuti ees ja mõtlevad.. "MA TAHAN KA SELLINE OLLA" ja sinu suurepärase vormis keha pärast hakkavad ka nemad trenni tegema. Või kuulab keegi su lauluvideo kuskil youtubes ja otsustab, et ka tema võib oma häält maailmale demostreerida ja võib olla saabki temast tänu sellele mingisugune suur staar.. või negatiivsest poolest. Keegi su kunagistest klassikaaslastest näitab oma sõpradele klassipilte, osutab sinule ja naerab ja ütleb midagi "näete seda paksukest siin? me kutsusime teda seanäoks, sest noh.. vaadake ise."
     Ja kui juba koolikaaslastele ja klassikaaslastele jutt viia. Nii veider et kunagi me võimegi oma lastega maha istuda, klassipildi kätte võtta ja hakata rääkima mis ühest või teisest saanud on. "See poiss käis sõjas.. enam pole tal paremat jalga ja kätt ning ta on luulude pärast vaimuhaiglas" või.. "see tüdruk päästab austraalias kilpkonnasid" või "see oli mu tolle aja parim sõber.. paar aastat pärast lõpetamist läks ta purjuspeaga ujuma ja uppus ära" või "see tegi enesetapu" või "see tüdruk on praegu riigikogus haridusminister" ja nii edasi. Üleüldse on tulevikule mõtlemine veider.
     Kerge on mõelda sellele, kuidas sa oled kooli ära lõpetanud ja lähed oma kompsudega kuhugi elama, aga raske on ette kujutada, kuidas sa maksad arveid ja pead elektrimõõte ja asju vaatama ja üles märkima ja kuidas sa pead elamiskuludega arvestama ja pidevalt ise süüa tegema ja pesu pesema ja hakkama valgeid, musti ja värvilisi riideid eraldi sorteerima. Ja veider on mõelda, et sa pead hakkama KÕIKE ise ostma ja ise tegema ja tööl käima ja koolis õppima samaaegselt ja veel veidram on mõelda, et ükskord on sul perekond ja keegi kutsub sind emmeks ja sa oled vana ja sa pead siiani ise otsustama ja ükskord pole sul enam üldse emmet ja issit, kellelt nõu küsida ja.. elu on ikka veider asi.

I wanna know what love is.. I want you to show me.....

     Olete te kunagi maha istunud - või ka seisnud, suurt vahet ei ole - ja mõelnud "kurat, ma elan n i i kuradima vales ajastus!?" Okei, muidugi olete.. on raske uskuda, et kellelegi üldse võiks see justin bieberi ja dubstepi ajastu meeldida j a kui teile see reaalselt meeldib, siis on äärmiselt veider, et te mu blogi loete, aga see selleks.
     Varem ma polnudki sellele ajastule nii väga mõelnud. Okei, tõsi, täiesti ebanormaalne kui nõme on lülitada raadio sisse ja kuulda, et sealt tuleb mingi suvaline tümm ja siis selle keskel on paar sõna ja äkitselt sa taipad "wait, kas see pole mitte [insert name here], kes alles kaks aastat tagasi mingit väga imalat popmuusikat tegi?" Reaalselt, praktiliselt k õ i k arstistid - vähemasti need mainstream populaarsed artistid - on läinud mingisugusele vastikule klubimuusikale üle ja lauldakse ainult "shorty you're so hot" ja "let's get dirty on the dancefloor" ja mida kõike veel.. ja siis once in a while tuleb midagi vähegi kuulatavamat ja sa lihtsalt istud ja oled nagu "is it real life or is it just a fantasy?"
     Okei, ja nüüd ma jõuan vaikselt selle blogiposti poindini. M i n a isiklikult elan nii vales ajastus kui vales ajastus üldse elada saab. Inglise keeles kuskil.. eelmise kooliaasta alguse poole õpetaja küsis kõigilt nagu muuseas mis ajastus nad elada tahaks ja ma mäletan, et ma vastasin midagi ülisuvalist, sest aastaarvud ja ajastud on mul kõik üsna sassis, aga tegelikult tahaksin ma elada seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel, ma tahaksin elada rokiajastul.
     Tänapäeval on kõige suuremad ja "metsikumad" peod klubipeod ja selle metsikus olenebki reaalselt sellest, et mingi dj mängib kuskil tossuse ja lämbe ruumi nurgas mingit täiesti kohutavat mussi, kõik hõõruvad ennast üksteise vastu ja kogu metsikus ongi see, kes kellega ja kas üldse hook-upis. Aga rokiajastul.. rokiajastul olid s u u r e d muusikafestivalid, rockstaarid olid jumalad ja tänavad olid täis plaadipoode, mis müüsid vinüüle.
     Ja ma tahan ka seda.. ma tahan kõndida plaadipoes, lapata vinüüle, haakida oma sõrmed ühele neist taha ja olla nagu "OU MAI GAAD, I WAS THERE WHEN IT WAS MADE!!!!" Ma tahan kanda mingisuguseid täiesti labaseid ja praktiliselt olematuid ja lõhki rebitud riideid, lokitada oma juuksed metsikutesse lokkidesse, värvida huuled kärtspunaseks ja silmad mustaks-mustaks ja ronida koos kõigi teiste omasugustega õhtuti rokiklubidesse, kus esinev bänd on mulle reaalselt tähtsam kui jeesus kristus usklikule. Ma tahan leti ääres aeleda ja saada tasuta juua, sest naised joovad tasuta, ma tahan trügida sellega läbi rahvamassi ja ajada pool sellest enesele ja kõigile teistele peale, samas kui keegi ei tee sellest väljagi sest rokiklubi ise on juba nii kuradima räpane. Ma suruksin ennast kuhugi higiste ja samamoodi napilt rõivastatud kehade vahele ja kisaksin omal hääle ära, oodates oma jumalat lavale ja siis ta tuleks ja see muusika oleks nii kõva ja nii võimas ja mul oleks tunne, et mul vajub pilt eest ära ja kogu klubi lihtsalt karjuks ja möllaks ja seal oleks minestanuid ja vigastanuid ja kuskil nurgas inimesed ameleksid ja teised oksendaksid ja kõigil oleks nii kuradima suva, sest su jumal on su ees käegakatsutav. Ja kogu kontsert mööduks nagu laksu all, sest kõik see on juba drug enough ja siis trügiksin ma koos kõigi teistega kuhugi backstage'i et veel korra oma jumalale pilk peale visata ja mu eluunistus oleks olla kõige labasem groupie maailmas ja see olekski mu kõige suurem ambitsioon ja unistus ja ma lihtsalt elaksingi nende kontserdite ja selle muusika ja nende bändite ja rockstaaride nimel ja ma oleksin ilmselt broke ja poor ja druggie ja alkohoolik ja ma oleksin nii kuradima õnnelik. Ma ärkaksin õhtuti kell kuus ja läheksin magama hommikuti kaheksa-kümme ja ma oleksin rebel ja ma oleksin "hukka läinud generatsioon" ja ma teeksin hullusi, millest inimesed tänapäeval undki ei näe ja siis kunagi.. olles vana ja väeti ja pereinimene, otsiksin ma üksi kodus olles oma noorusaja pildid ja plaadid ja vinüülid välja, laseksin neid üle maja ja oleksin oma eluga nii kuradima rahul kui rahul üldse saab olla...
     Aga sellist asja ei ole enam tänapäeval.. rockstaare ei ole.. on ainult wannabe'd ja boybandid ja n.ö heartthrob'id.. pole metsikuid ja kontrolli alt väljas rokiklubisid, pole selliseid hukkaläinud tänavaid kus on rokiklubi, record store, sekspood, sekspood, record store, rokiklubi, pubi, baar, stripiklubi, sekspood, rokiklubi, record store, stripiklubi, rokiklubi.. selliseid asju lihtsalt ei ole enam. Pole õiget muusikat, pole õigeid rockstaare, pole õigeid muusikafestivale.. kõik on võetud kuidagi kontrolli alla ja tehtud igavaks ja.. see ei ole lihtsalt sama.
     Miks ma lihtsalt ei võinud varem sündida? Ma oleks täiesti nõus olema praegu seniilne vanamutt, kes ei oska arvutitki tööle panna, vaid kallistaks ühe käega oma kassi ja teisega vinüülikogu ja vaataks seinal olevat ammusurnud rockstaari pilti ja unistaks temast kui oma ideaalsest mehest ja abikaasast siiani, sosistades kõiki oma noorusaja seiklusi oma kassile, kellel on juhuslikult mu kunagise lemmikbändi nimi, imetledes silmanurgast oma jubedalt kortsulisel nahal olevaid autogrammide järgi tehtud tatoveeringuid.. ja ma oleksin see kuri vanatädi, kes viskab aknast munadega noori, kes räppi ja dubstepi ja kogu seda paska kuulates mu majast mööda "hängiks" ja kriiskaks "ROCK WILL NEVER DIE!!!!"
     Aga sellist asja ei ole enam.. ja kui ma ei saa olla täielik rokiori ja selle pärast hukka läinud laps, siis olen ma enne noliferist asotsiaalne introvert kui dubstepi kuulav "perses generatsioon".

PS: Okei, ma tean et järgnevad laulud on kõik soundtrackid, mul olid need lihtsalt lahti ja Tom Cruise oli Rock Of Ages'is reaalselt WOAH HOW HOT ROCKSTAR.. I know right.. I just called Tom Cruise hot.. mul on ka imelik. :D

And I don't want the world to see me, cause I don't think that they'd understand..

     Ma pole teab mitu päeva päriselt väljas käinud - korraks riidesse panemine ja aeda lippamine, et kõht täis süüa ja tagasi tuppa joosta ei loe. Selle asemel olen ma ennast filmidega ümbritsenud, raamatutega vooderdanud ja kirjutamisega kosutanud. Ja mulle sobib nii. Ma võin terve päeva toas istuda, oma asjadega tegeleda ja varahommikul enne magamaminekut lakke vaadata ja mõelda "vot oli see alles kordaläinud päev", mis sest et ma absoluutselt midagi asjalikku ei teinud.
     Mulle meeldib kaua üleval olla.. lihtsalt istuda ja olla kui kogu ümbrus vaikselt kuskil eemal reaalsuse ja unelmate vahel hõljub. Mulle meeldib magama minna alles siis kui päike vaikselt tõusma hakkab ja tuba olenemata akna ette tõmmatud ruloost on täpselt nii valge, et silmi avades näed sa pisut rohkem kui ainult mööbli siluette. Ja mulle meeldib enne magamajäämist natuke aega lihtsalt olla, vaadata lahtiste silmadega mõnda aega oma tuba selles veidras hämaras valguses, käsi jooksmas vaikselt mööda kassi pehmet kasukat, kõrvades kumisemas kiisu vaikne rütmiline nurrumine, ignoreerides viisi kuidas kassi küüned aeg-ajalt naha sisse tungivad, tegemata päriselt haiget, vaid meenutades lihtsalt et sa oled siin, sa oled elus, sa oled ärkvel ja nii ongi hea.
     Mulle meeldib üksinda kodus olla ja kõvasti möelda. Kõndida toast tuppa ja öelda valjult välja tobedaid lausekõlkse, mis sobiksid rohkem raamatukaante vahele kui reaalsesse ellu. Mulle meeldib voodisse kerratõmbunult hiirvaikses majas lugeda või vaikse muusika taustal kirjutada. Ma ei tahagi välja minna, mulle meeldib nii. Vahel ma mõtlen, et kui mul poleks mingisuguseid kohustusi, siis oleksin ma täielik asotsiaal. Ma lihtsalt istuksin päevad läbi kodus, voodis tekkide ja patjade vahel ning loeksin ja kirjutaksin, vaataksin filme ja istuksin internetis ning väljuksin majast ainult selleks, et raamatukogudes või raamatupoodides käia ja uusi raamatuid soetada.. ning vahel toidupoes, et süüa osta.
     Mulle meeldib raamatupoodides ja raamatukogudes käia. Seinad ja riiulid on justkui erinevaid universumeid ja võimalusi täis. Ja mulle meeldib raamatuid osta. Tekib tunne nagu sa võtaksid osakese kellegi teise loost endaga kaasa, lahkaksid selle läbi ning teeksid sellest osakesest osa endast. Raamatukogud ja raamatupoed lõhnavad võimaluste järele.. raamatuid ostes tekib lootus, et ka su enda kodu hakkab ükskord nii lõhnama. Tulevikus tahan ma ennast ümbritseda raamatutega, supelda erinevates lugudes ning mässida ennast öösel pehmete kaante vahele.
     Ja mulle meeldivad need lühikesed deep'id hetked kui sa oled just mingisuguse raamatu või filmiga ühele poole jõudnud, paned raamatu vaikselt kinni või lülitad teleka välja ja vaatad mõne hetke lihtsalt kaugusesse, mõeldes kõige ja mittemillegi üle, hõljudes siiani omaette vaikselt kogu selle loo sees, samas kui ümberringi läheb elu edasi. Ema kolistab alumisel korrusel pottide-pannidega, keegi paneb kuskil kaugemal muruniiduki tööle, väike õde kilkab liivakastist ja sina istud seal.. vaatad tühjusesse ja mõtled.. kõige ja mittemillegi üle.
     Mulle meeldivad raamatud rohkem kui inimesed. Samas mulle meeldivad ka loomad, söök, internet, oma voodi ja suurlinnatuled rohkem kui inimesed. Ärge saage valesti aru. Mulle meeldivad m õ n i n g a d inimesed. Mulle meeldivad mu tuttavad.. mu sõbrad.. inimesed, kellega ma tunnen ennast mugavalt ja vabalt. Inimesed, kellega sa saad lihtsalt aega viita, päriselt midagi tegemata. Mulle meeldivad väikesed vaiksed õhtud väheste sõpradega, ükskõik kas need on sees või väljas. Mulle meeldib rääkida tühjast tähjast, arutada filmide ja raamatute üle ning üritada aimata, miks üks või teine karakter selline on ja miks teeb ta selliseid asju. Mulle meeldib lahata teisi inimesi ja mõelda nende motiivide üle. Mulle meeldivad inimesed, kellega sa saad istuda tundide viisi kõrvuti sõnagi vahetamata ja õhtu lõppedes väita, et see oli üle pika aja üks kõige asjalikumaid õhtuid üldse. Mulle meeldib õhtuti enne magamaminekut tekkide vahel vaikselt tühjast-tähjast lobiseda ja sügavmõttelisi mõtteid vahetada. See ongi minu jaoks sõprus.
     Aga mulle ei meeldi suured inimmassid. Mulle ei meeldi liiga pealetükkivad inimesed või inimesed, kelle läheduses sul on tunne, et sa p e a d midagi rääkima või sa p e a d midagi tegema. Mulle ei meeldi võõrad seltskonnad, kus sina oled ainuke, kes kedagi ei tea. Sellistes seltskondades hoian ma vaikselt tagaplaanile. Ma ei räägi eriti, ma lihtsalt istun vaikselt ja mõlgutan omi mõtteid. Järgmisel päeval ei pruugi keegi mind isegi mäletada, sest ma olin see veider tüdruk, kelle see või see kaasa võttis ning kes midagi ei öelnud. Ja mulle sobib nii. Esimesel võimalusel eemaldun ma sellisest seltskonnast, sest ma ei tunne ennast seal mugavalt. Ühest võõrast inimesest mulle piisab. Rohkematega ei jõua ma korraga tuttavaks saada, rohkematega ma isegi ei ürita korraga tuttavaks saada ja kui võõraid on rohkem kui üks tõmbun ma lihtsalt enesesse ja hakkan lugema tunde või minuteid hetkeni mil ma sellest seltskonnast eemalduda saan.
     Ja see on elu ja see olen mina ja need on väikesed veidrad asjad, mis mulle meeldivad ja väikesed veidrad asjad, mis mulle ei meeldi. Ja ma ei kurda.. mulle meeldib olla veider introvert, kes asju teistmoodi näeb ja pigem omaette hoiab. Ja ma tean, et ükskõik kui väga ma ka ei püüa.. minust ei saa kunagi inimest, kes igasse seltskonda sisse võib sukelduda ja iga peo hingeks tõusta.
     And that's life.

     Ma tahtsin üht pisikest uuendust veel mainida, mis ma alles paar minutit tagasi tegin.
     Nüüd saab klikkida "currently reading" all oleva raamatu pealkirjale, see viib teid goodreads lehele, kus on lühike kokkuvõte raamatust, hulga targemate ja kirjandusteadlikumate inimeste review'd, soovitusi lugejatele, kellele see raamat meeldis, ütlusi raamatust, teisi selle sama autori raamatuid ja muud seesugust. Kõik on küll inglise keeles, aga ma eeldan et suurem osa teist oskab inglise keelt nii hästi, et suudab praktiliselt kõigest kui mitte päris kõigest aru saada.
     Mul on seal kasutaja ka: siin
     Mul oli seal varem ka "read" listi all pisut raamatuid, aga ma kustutasin need ära, et n.ö uuelt lehelt alustada. "to read" all on raamatud, mida ma tahaksin läbi lugeda, kuid suuremat osa neist pole eestis/eesti keeles (mitte, et ma poleks nõus inglise keelseid raamatuid lugema).
     Igatahes üritan ma seda kohta nüüd aktiivselt uuendama hakata.

Rate yourself and rake yourself..

     Ma ei ole kohutavalt kaua kirjutanud, ma tean, vabandan. Lihtsalt.. ma pole viitsinud või tahtnud kirjutada.. võib olla mul lihtsalt ei ole olnud millestki kirjutada. Olgugi et selle ja eelmise postituse vahele on jäänud nii kevadvaheaeg, mille veetsin Küprosel kui ka eksamid mai lõpus-juuni alguses. Okei, seega mul o l i mida kirjutada, ma lihtsalt ei viitsinud, let's be truthful. Oma osa oli ka sellel, et mul pole olnud väga pilte ja ilma piltideta on postitus kuidagi veidralt tühi.
     Igatahes, ma lisasin blogisse kaks uut tekstilahtrit, mida võite näha seal paremal, pildi ja selle pika-pika teksti all. Üks neist on "currently reading" kus on näha, mis raamatut ma parasjagu loen ja teine on "most recently watched" mis näitab mis filmi ma viimati vaatasin (kui nime peale klikata viib see teid imdb lehele). Kui mul väga igav on või keegi väga tahab (msn, facebook, kommentaarid) siis ma võin neist oma review ka teha - mis mina filmist/raamatust arvan, kas ma soovitaksin, võib olla lühike sisukokkuvõte, mõne ütlused - sest mul on teatud thing igasuguste sügavmõtteliste tsitaatide ja quote'ide suhtes - kuidas mina seda tõlgendan ja nii edasi.
     Ilmselgelt ei viitsi ma hakata kirjutama k õ i g e s t, mis ma vahepeal teinud olen, sest teatavasti olen ma teinud palju asju. Seega kirjutan ainult mõnest hilisemast sündmusest.
     Kahekümne esimesel käisin näiteks Pärnu rannas taevalaternate festivalil. Kõik, kes on näinu Tangled'it peaks teadma mis on taevalaternad - just nimelt, need on need samused lendavad laternad, mida rapuntzel meeleheitlikult vaatama tahtis minna. Igatahes lasti neid suurel hulgal taevasse lendlema - kusjuures ei korraldanud seda linn ise, vaid mingisugune taevalaternate klubi või asi. Laternaid sai koha pealt osta ja neid sai kaasa võtta ja see et osalejaid n i i palju oli, oli tõesti vägev. See ei olnud küll nii metsik kui Tangled'is, sest inimesed lasid neid üsna erinevate vahedega õhku, aga taevas oli mingi hetk siiski erivärvilisi taevalaternaid täis ja see oli mõnus vaatepilt. Ma lisaksin pilte ka, aga meie kaameraga tehti ainult lühikesi filmikesi ning Raksu pole pilte veel arvutisse pannud.
     Päev enne seda, kahekümnendal, käisin Mammu (suhkruprintsess) üheksanda klassi lõpetamisel. Mis puutub lõpetamisesse, siis see oli hästi armas. See oli hästi personaalne, igale lõpetajale läheneti isiklikult ja see kuidas kõik - alustades vallavanemaga ja lõpetades koolidirektoriga - kõiki teadsid oli hästi armas. Minu enda lõpetamine oli sellessuhtes teistsugune. Kuna ma käin suures koolis kus lõpetajaid on iga aasta 90-100, siis oli meie lõpetamine kuidagi pinnapealsem. Mammu käib seevastu väikeses koolis, lõpetajaid oli 16 ja oli aega kõigist pikemalt rääkida ja nende tegusid-ütluseid meenutada.
     Mis puutub üleüldse üheksanda klassi lõpetamisesse, siis see on tegelikult ühe üsna suure verstaposti ületamine. Üheksa aastat on koolis käidud, klass läheb üldjuhul lahku, võib olla ei näegi suurt osa enam kunagi. Ma mäletan, kuidas kuskil kuu aega enne lõpetamist meie kooli direktor rääkis, kuidas see otsus, mis sa üheksandas teed - kuhu edasi õppima minna - ja siis ma mõtlesin et "prsh, mis see ikka ära ei ole" ja nüüd hakkan ma nagu vaikselt taipama, mida ta mõtles. Sellessuhtes, et mina tegin ilmselgelt vale valiku. Ma läksin täielikku reaalklassi, matemaatika-füüsika kallakuga ja ma olen n i i vales kohas. Ma tahan saada psühhiaatriks või kirurgiks, siinkohal olen ma kahevahel, aga mõlemal juhul pean ma arstiteaduskonda minema ja mu reaalklassiharidus pole selle jaoks just kõige õigem. Ma peaksin olema kuskil heal tasemel loodusainete klassis või äärmisel juhul humanitaaris. Reaal on miski, millega ma ei plaani väga midagi teha, aga see selleks. Eks ma käin oma reaali ära, pingutan loodusainetes lihtsalt rohkem ja loodan parimat.
     Ja nüüd natukene tulevikku põigates, kahekümnendal juulil lähen inglismaale, kolmekümnendal läheme õega Alton Towerisse - suur lõbustuspark, googeldage ise - millalgi läheme šoppama, kavatsen osta riideid ja raamatuid, vahepeal käin õega neli päeva tööl ja sügiseks peaksin seega saama.. trummipõrin.. TUHKRU!
     Okei, nüüd ma läksin kergelt hoogu selle postitusega, aga jah.. edaspidi - nagu alati - üritan olla piisut aktiivsem.

Well you said that we would still be friends.

     Alguses ei saa pidama, pärast ei saa vedama võiks mu blogimisstiili kohta vist öelda. Ehk siis.. kui ma blogi uuesti käima löön, siis postitan ma alguses nii megapalju ja nii megatihti ja siis hakkab kõik jälle vaikselt unne vajuma, kuni tekib jälle pikem paus, milles ma pärast kunagi hiljem motivatsioonipuudust, tüdimust ja väsimust süüdistan - kusjuures süüdistan ma neid täiesti õigustatult.
     Aga tegelikult tahtsin ma esiteks mainida võimekustesti. Ehk siis me tegime kunagi ammu mingisuguse võimekustesti - psühholoog korraldas selle tegemise - ja täna saime siis tulemused kätte. Ning ma sain teada, et ma polegi loll kui lauajalg. Okei, ma ei arvanudki, et ma päris debiilik olen, aga tulemused olid üllatavalt head. No üllatav polnud muidugi see, et kõige parem olen ma humanitaaraladel - mis tekitab küsimuse, miks ma reaalkoolis ja üdini reaalainetele pühenduvas klassis käin, aga see selleks. Üleüldse on mu tulemused kokkuvõtlikult VÄGA HEAD. Olen VI tasemel, mis tähendab seda, et mu keskmine hinne peaks olema 4,76 või üle ehk peaksin kõrgkoolis suurepäraselt hakkama saama. Selle üle ma üldse ei imesta, et mu loogiline mõtlemine ja matemaatiline mõtlemine sellised suhteliselt nõrgapoolsed on, vähemasti igasugu sõnalise osaga võrreldes. Igatahes olid tulemused positiivselt üllatavad ning mu ego taastus pisut lõbusalt ja ma taipasin, et kogu ülejäänud klassiga võrreldes pole mu tase sugugi halvem.
     Teiseks tahtsin kaagutada pisut teemal "küll Eesti on väike". Ehk siis sain ma täna teada, et üks mu sõbranna oli lasteaias mu rühmakaaslane ja ma reaalselt ei saanud mingil põhjusel sellest varem aru. Ja nüüd järsku teiste abiga lahvatas pirn põlema ja see on lihtsalt n i i veider arvestades seda, et me käisime Türil lasteaias ja nüüd me käime mõlemad Pärnus koolis. Ja naljakas on see kui samasugune ja samas nii erinev ta praegu on. Välimuses on sellised elemendid, mis on kuradima sarnased selle lasteaiatšikiga keda ma teadsin ja samas on iseloom totaalselt teistsugune. Ja see paneb omakorda mõtlema, kuidas inimesed aja jooksul muutuda võivad.
     Hästi palju on väiteid, et inimesed ei muutu ja n-ö teised võimalused on mõttetud. Minu teooria on teistsugune. Mina leian, et inimesed võivad muutuda kui nad seda ainult ise tahavad. Tõsi, niisamalihtsalt või teiste sunnil ei muutu keegi, aga tahtejõud on miski, mis võib imesid teha. Ja see on miski, mida ma omast käest tean. Pole minagi ju täpselt see, kes ma mõned aastakesed tagasi olin ja samas pole see mõne aastatagune mina see, kes ma olin lasteaias. Kui sa ise leiad, et miski võiks või peaks teisiti olema, siis pole raske seda muuta. That's my theory.

PS: Ma avasin uuesti ka vyou ehk siis http://vyou.com/wonderless küsige. :D
Ja kaks blogiposti järjest olen ma pealkirja võtnud Gotye laulust "Somebody That I Used To Know" ja ma panen ühe mega coveri ka sellest siia.

You can get addicted to a certain kind of sadness..

     Päris tore on peale rohkem kui kahte kuud uuesti blogi lahti teha ja siia midagi kirjutada. Ma olen tegelikult juba päris pikka aega vaadanud ja mõelnud kui nukras leinameeleolus see on - ja seda sõna otseses mõttes - aga pole olnud motivatsiooni olukorda ka parandada. Tegelikult on üsna irooniline, et ma praegu selleks kuskilt imekohast motti leidsin, arvestades seda kui motivatsioonivaene mu elu viimased.. ma isegi ei tea.. neli(?) nädalat(igatahes kaua aega) olnud on.
     Ma olen jälle väsinud. Seekord on tegu kevadväsimusega, vähemasti ma arvan. Naljakas on see, et üksatapuha kui palju ma magan - kas siis paar tundi või lausa kaksteist tundi jutti - ma olen ikka väsinud ja tüdinud ja tahaksin uuesti voodisse kerra tõmmata ja lihtsalt olla. Tekib tunne nagu ma võiksingi ilma probleemideta terve igaviku voodis veeta ja sellest poleks midagi. Ma ei mäleta et mul oleks varem kevadväsimust olnud. Tegelikult on kevad kuradima ilus aastaaeg - ehk isegi kõige ilusam - ja on veider, et mul just nüüd selline tüdimus on. Võib olla on süüdi pikk-pikk veerand, mis nüüd iga hetk läbi saamas on?
     Sellest rääkides.. kui ma juba blogin, siis võiks teid lugejaid oma eluga vist kah kurssi viia. Ja kõige märkimisväärsem asi mu elu juures on muidugi tulevane vaheaeg, mille jooksul kavatsen kevadväsimusest üle saada - mis kavatsen, SAANGI. Nimelt lähen mina, Miss Elena Selge ja ka Miss Ragne Juus 16ndal märtsil(kuni 26. märts) Küprosele. Ja sellest saab parim puhkus ü l d s e. Ma just taipasin, kuidas ma kipun ärevaid uudiseid teatavaks tehes endast kui kolmandast isikust rääkima. :D:D
     Aga jah.. mis veel? Ma hakkasin endale raamatuid ostma. Lihtsalt suvalt.. ostma ja ostma ja ostma, et oleks mida raamaturiiulisse panna ja uhkelt vaadata - muidugi mõista ostan ma häid raamatuid, mille ma esmalt läbi loen ja siis uhkelt raamaturiiulisse panen, et kunagi uuesti lugeda. Ja sellega seoses.. ma ostsin ja lugesin läbi Hunger Games'i triloogia ja see on n i i hea. Although kogu sarja lõpus olen ma siiani pisut pettunud, olgugi et see oleks pidanud vist pigem õnneliku kui kurva lõpu alla käima. Minu jaoks oli see lõpp tuim ja tundetu ja külm ja seda triloogiat oleks saanud palju kirglikumalt ja paremini lõpetada - isegi kui süžee samaks jätta. Lihtsalt.. kirjutamisesse oleks saanud rohkem kirge panna. Ma ei tea.. see jättis lihtsalt enesest sellise tühja ja külma tunde maha. Veider, arvestades seda kui mõnus ja hästikirjutatud kõik ülejäänu oli. Ja nüüd ma ootan Hunger Games'i filmi, mis 23ndal välja tuleb, olgugi et ma olen siis alles Küprosel. Lisaks ootan ma Now Is Good'i - ehk siis Before I Die järgi vändatud filmi - kuigi ma kardan, et nad rikuvad selle ära. Juba treiler näitas, et sinna on sisse põimitud kohti, mida raamatus isegi polnud. Ma tahaks, et nad kasutaksid ilusaid ütlusi ja sõnu, mis raamatus olid, aga ma kardan, et nad jätavad kõige ilusamad kohad välja ning rikuvad sellega selle peamise võlu ära.
     Igatahes.. üritan selle postitusega uuesti sadulasse istuda ja blogi käima tõmmata ning kogu selle leinameeleolu siin jäädavalt lõpetada.

DO NOT STAND AT MY

GRAVE AND WEEP

Do not stand at my grave and weep,

I am not there, I do not sleep.

I am a thousand winds that blow.

I am the diamond glint on snow.

I am the sunlight on ripened grain.

I am the gentle autumn rain.

When you wake in the morning hush,

I am the swift, uplifting rush

Of quiet birds in circling flight.

I am the soft starlight at night.

Do not stand at my grave and weep.

I am not there,  I do not sleep.

Do not stand at my grave and cry.

I am not there,  I did not die!

Do not stand at my grave and weep.

I am not there,  I do not sleep.

I am the song that will never end.

I am the love of family and friend.

I am the child who has come to rest

In the arms of the Father

who knows him best.

When you see the sunset fair,

I am the scented evening air.

I am the joy of a task well done.

I am the glow of the setting sun.

Do not stand at my grave and weep.

I am not there, I do not sleep.

Do not stand at my grave and cry.

I am not there, I did not die!

     Head raamatud on need, mis jätavad lugejasse oma jälje. Need ei lase öösel magada, sest nende sisu ja tegelased ja laused kummitavad sind vaikselt edasi. Isegi peale mitmeid aastaid võivad need kõige suvalisematel ja ootamatumatel hetkedel meelde tulla. Bussisõit; perearsti kabinetis oma korra ootamine; ilus sügisene päev; värvilised lehed, mis puudelt langevad; üksik hallikirju vares aknalaual; ilusad sõnad; haigettegevad sõnad; tüli parima sõbrannaga; vanaema ootamatu külmetus; rooside istutamine aias; küünlaleegi silmitsemine külmal talveõhtul; esimene lumesadu. Ühel hetkel hiilib see raamat kogu oma ilu ja suursugusega tagasi su mõtetesse, annab endast vaikselt märku. Võib olla mõne üksiku ütluse kaudu, võib olla tuttava olukorra näol, võib olla kuuled sa tuttavat nime või tundub mõni tänaval silma hakanud nägu sulle kuskilt tuttavana. Head raamatud ei lähe kunagi päriselt meelest ära. Nad vajuvad kuhugi meie tagumistesse meelesoppidesse, sest on meie jaoks liiga väärtuslikud, et päriselt ära kaduda. Nad on alati vähemal või rohkemal määral meiega. Ning autor, kes suudab sellise raamatu kirjutada, võib oma elutöö tehtuks lugeda.

     Üks selliseid raamatuid on minu jaoks Jenny Downham'i "Enne kui ma suren". Ma ei hakka sellest sisukokkuvõtet kirjutama või kopeerima või üleüldse selle sisust laterdama. Ma tahan lihtsalt öelda, et.. ma poleks kunagi uskunud, et keegi suudab surma ja suremist ja armastust ja leina ja perekonda ja sõprust ja surmamineja viimseid mõtteid ja viimseid hetki nii reaalselt, nii usutavalt ja nii kaasakiskuvalt kirjeldada. Viis kuidas see raamat on kokku pandud on kuidagi ebatavaline - vähemasti minu jaoks - ja võõras, aga samas nii huvitav, vastuvõetav ja lihtne. See tõmbab lugeja - vähemasti minu - enesega kaasa, paigutab ta olukordadesse, paneb ta märkama detaile ja pisikesi lihtsaid asju, see paneb mõtlema asjadele, millele sa võib olla enne ei mõelnud ja väärtustama väikeseid lihtsaid hetki nagu kevadine jalutuskäik emaga pargis, süües jäätist ja burgereid või lauamängude mängimine isaga, kuigi sa tead, et tegelikult on tal midagi palju targemat teha ning et talle lauamängud ei meeldi - siiski ta mängib neid sinuga ilma vingumata ja halba nägu tegemata või näiteks pidžaamaõhtu parima sõbrannaga, süües kõike, mis on ebatervislik, vaadates halbu filme ning rääkides tulevikust ja minevikust ja tõsistest asjadest ja lihtsatest asjadest, naerdes ja filosofeerides.
   

“I wish I had a boyfriend. I wish he lived in the wardrobe on a coat hanger. Whenever I wanted, I could get him out and he'd look at me the way boys do in films, as if I'm beautiful.” 

“Bye, Tess. haunt me if you like. I don't mind.” 

“I love you. I love you. I send this message through my fingers and into his, up his arm and into his heart. Hear me. I love you. And I'm sorry to leave you.” 

“Every few years we disappear, Zoey. All our cells are replaced by others. Not a single bit of me is the same as when I was last in this room.” 

“Keep breathing. Just keep doing it. It's easy. In and out.”

"I've been dying all my life” 

“Then she says, ‘I love you.’ Like three drops of blood falling onto snow.” 

“Sometimes if you want something badly enough, you can make it happen. If you miss someone so desperately that it wrecks your insides, you say their name over and over until you conjure then. It's called sympathetic magic and you just have to believe in it to make it work.” 

“We make patterns, we share moments. Sometimes, I think I'm the only one to see it.” 

“I want to die in my own way. It's my illness, my death, my choice. This is what saying yes means.” 

"Look after no one except yourself. Go to university and make lots of friends and get drunk. Forget your door keyes. Laugh. Eat pot-noodles for breakfast. Miss lectures. Be irresponsible.” 

“I want the people I love to get up and speak about me, and even if you cry it'll be OK. I want you to say honest things.” 

“It's all right, Tessa, you can go. We love you. You can go now.' 
'Why are you saying that?' 
'She might need permission to die, Cal.' 
'I don't want her to. She doesn't have my permission.” 

“Dad, you played rounders with me, even though you hated it and wished I'd take up cricket. You learned how to keep a stamp collecion because I wanted to know. For hours you sat in hospitals and never, not once, complained. You brushed my hair like a mother should. You gave up work for me, friends for me, four years of your life for me. You never moaned. Hardly ever. You let me have Adam. You let me have my list. I was outrageous. Wanting, wanting so much. And you never said, 'That's enough. Stop now.” 

“I'm here, Tess. I'm right here, holding your hand. Adam's here, too, he's sitting on the other side of the bed. And Cal. Mum's on her way, she'll be just a minute. We all love you, Tessa. We're all right here with you.” 

“I'm me and you're you, and all of them out there are them. And we're all so different and equally unimportant.” 

“And now he's done this for me. He's made me famous. He's put my name on the world.” 


"When I look at him it feels like fear. His eyes are green and full of shadows. His mouth is beautiful.
He leans towards me and I know. I know.
It hasn't happened yet, but it's going to.
Number eight is love." 

“Moments. All gathering towards this one.” 

I'm just fine with or without having this inner selfish doubt..

     Ma pole ammu kirjutanud siia.. põhjus on üsna ilmselge - ma olen mujale kirjutanud. Mitte blogi, oh no, ma ei pea mitut blogi korraga või midagi. Ma olen lihtsalt viimase nädalakese või natukene rohkem sellise mõnusa inspiratsioonilaine all olnud. Kirjanikublokk paistab olevat möödas ja nüüd ideed, mõtted, tegelaskujud, kujutluspildid ja kõik muu selline muudkui jookseb silme eest läbi.
     Ma rääkisin kellegagi siin millalgi sellest, kuidas ma enese arust ei suudaks olla reaalselt forever alone selle väljendi kõige otsesemas mõttes. Kuidas reaalselt enamus oma elust üksi olla oleks kuradi kurb ja masendav ja kuidas ma tõsiselt e i s u u d a k s seda teha isegi kui ma saaksin tegeleda asjadega, mida ma üle kõige armastan. Ja siis tuli mulle inspiratsioonilaine peale ja ma taipasin, et tegelikult ei olegi asi nii hull. Kui ma saaksin päevad läbi lava ees kontserditel rokkida või kirjutada - eeldusel, et mul siis on ka midagi millest kirjutada - ning mul oleksid olemas sõbrad, siis ei olekski i g a v e n e single lady life nii talumatu. Pisut nukker, aga mitte väljakannatamatu.
     Kirjutamisest veel.. selle viimase nädalekese või paari jooksul olen ma taibanud kui väga mulle tegelikult kirjutada meeldib. Mul on küll raskusi sõnade paberile seadmisega ja ma ajan pidevalt perfektsust taga ja olen oma kirjutist juba niipalju kordi ümber kirjutanud, aga fakt on see, et kirjutamine tekitab hea tunde. Ja see hea tunne ei kesta ainult nii kaua kui sõrmed klaviatuuril jooksevad ja sõnu kirja panevad. See hea tunne säilib kogu selle aja, mil sa oma jutu või mõttekesega tegeled. Kirjutamisest tingitud hea tunne on mul nii ärgates, kui ka enne magama minekut, kui ma mõtlen erinevatele võimalustele ja ideedele, mida saaks ära kasutada, see säilib koolis, kui ma mõningates tundides kergelt distractituna daydreamin, see on olemas nii kodus kui ka koduteel kui ma muusikat kuulan ja üritan selgusele jõuda missugused soundtrackid mu jutu erinevatesse kohtadesse sobiks. Inspiratsioon voolab juurde igast nurgast ja mõtteid on tihtipeale nii palju, et nende kirjapanek on praktiliselt võimatu ja kõiki mõtteid ei saagi ühes jutus ära kasutada ükskõik kui väga ma siis seda ka ei tahaks. Ma ei suuda ära oodata, millal ma kord kõik oma mõtted enese jaoks piisavalt perfektselt paberile saan.
     Veel olen ma jõudnud selgusele, et ma olen obsessive inimene - kinnisideedesse laskuv. Okei, ma teadsin seda juba enne. Aga nüüd viimase nädala-paari jooksul olen ma taibanud, et ma lihtsalt ei saa ilma. Igal eluetapil on mul vähemasti üks kinnisidee ja selleks, et sellest lahti saada, pean ma leidma omale uue kinnisidee. Ja tegelikult söövad need kinnisideed mind seestpoolt väljapoole. Eriti need kurvad obsessionid.. need sellised lootusetud ja võimatud ja täitumatud ja kättesaamatud ja sellegipoolest ei suuda ma neist lahti lasta ja siis ma reaalselt lihtsalt mingi perioodi olen ilge masekott, sest ma olen suutnud sellise kinnisidee endale sebida ja see masekoti periood läheb üle alles siis kui tuleb uus kinnisidee, mis on siis eeldatavasti ilus ja hea. Hetkel on mu kinnisideeks näiteks The American Horror Show ja ma võiksin ilmselt selle sarja kohta kirjutada terve pika-pika blogipostituse ja sellest valguks ainult positiivsust. See on üks nendest heades kinnisideedest.. sarja kinnisideena omada pole küll just kuigi tervislik, aga igatahes on see parem kui mõningad teised..
     Ja ma ootan siiani lund ja ma ootan siiani jõule ja ma ootan siiani kõike seda, mida ma eelmises postiski nii väga ootasin. Ja ma tahaks minna loomade varjupaika vabatahtlikuks ja isegi mõtlen, kas panna ennast siin kirja. Ma üksinda väga ei kipu, aga samas.. kui keegi liituda ei taha, siis ei jää midagi muud väga üle.
     Igatahes, kui keegi Pärnu kandist viitsib ja tahab, siis andke teada. :)

I'm not going cause I've been waiting for a miracle..

     Ma ei jõua talve tulekut ära oodata. Ma tahan kogu kupatust. Paksu valget lund, punaseid põski, elektrit täis juukseid(need käivad vastikult närvidele, aga on osa talvest), piparkookide ja mandariinide laadungit, verivorsti, uisutamist, jõule, jõulukaunistusi, jõulutulesid, päkapikke, raadiost kostvaid jõululaule, igaastaseid magedaid jõulufilme, mida eesti kanalid ikka ja jälle näitavad, uut aastat võimsa tuleshow'ga, oma sünnipäeva, kinkide saamist ja kinkide tegemist, külmaga kaasnevat "suitsujuga", mida soe hingeõhk tekitab, seda krõbedat jääd, mida on tore puruks astuda, jää peal komberdamist, lootes elu eest, et tasakaal alt ei vea ja piinlikku olukorda tekita, külma käes surres Raksuga mööda Pärnu linna uitamist, monsteritega Tallinna väravate all hängimist, lootes kuskiltki natukene sooja saada ja ma võiksin veel ja veel jätkata..

     Miks ei või lumi juba sadama hakata? Näiteks täna.. kenasti 11.11.11 on ka.. nii m a a g i l i n e oleks, kui esimene lumi just täna maha tuleks. Ja mis puutub kuupäeva, siis kavatsen ma täna, 11.11.11 kell 11.11 midagi soovida. Kui see ka täide ei lähe, siis ilmselt kaotan ma usu maagilistesse kuupäevadesse, sest tänane on ilmselt tõesti minu eluaja kõige erilisem kuupäevakombinatsioon.. 

     Ja väike informatsioonikild veel.. mina, Elena Selge, olen kenasti ajalooolümpiaadile mineja, kuigi ma enese arust ajaloos just k õ i g e helgem pea ei ole - meaning: on aineid, kus ma parem olen. Aga kui saadetakse, siis miks ka mitte. Hakkame Kapten Punajuusiga koos mingites eratundides käima vist või noo.. mina ka ei tea mis plaan täpselt on. Igatahes olen varsti Rooma spetsialist valmis. 

     Ja korra veel: KURAMUSE LUMI, HAKKA SADAMA JA KOHE! 

Take a look at the world around you; Can you see the desperation?

     Ma olen nii väsinud..
     Lihtsalt kõigest..
     Oeh..

     Ma lubasin juba ammu Inglismaa kohta postituse kirjutada, koos oma Londoni päevaplaani ja piltidega, aga mul pole selleks lihtsalt motivatsiooni olnud.. ja ei ole ka praegu. See on ka peamine põhjus miks blogi nii kaua tühjana on seisnud. Mul lihtsalt ei ole tuju, tahtmist ja viitsimist.
     Viimasel ajal on kõik kuidagi n i i kurnav. Iga jumala päev hakkab täpselt samamoodi. The Pretty Recklessi vaiksed Wonderwalli algustaktid algavad, ma avan väsinult silmad, küünitan telefoni järgi ja silmitsen mingi aja ekraani seesmist võitlust pidades. Üks osa tahab tahab äratuskella tunnikese võrra edasi lükata, sissemagamist teeselda ja voodisse jääda, teine, kohusetundlik osa käsib äratuskella kinni panna ja ennast voodist välja ajada. Viimaks võidab see teine osa, kell lendab kinni ja ma lohistan ennast voodi äärele istuma. Enamasti pea valutab ja silme ees oleks justkui mingisugune kerge udukiht, kõik kehaosad tunduvad olevat raskemad kui tavaliselt ja juba püsti tõusmine on vaevaline, rääkimata siis edasi liikumisest. Kuidagi suudan ma ennast aga enamasti dušsialla välja vedada ja siis läheb justkui pisut paremaks. Udukiht ja peavalu vajuvad kuhugi tahaplaanile ja liikmed muutuvad pisut kergemaks. Aga see on alles algus..
     Praeguseks on mul tunne justkui võiks mu mõistus lihtsalt iga hetk kokku joosta. Nagu võiks aju lihtsalt ühel hetkel lakata funktsioneerimast, muutudes mingisuguseks mõttetuks libedaks lihakäntsakaks, millest pole mingisugust tolku. Mu õlul oleks koguaeg justkui mingisugune raskus, mis mind maadligi surub ja lämmatab - isegi hingamine tundub olevat raskem kui varem. Peale selle hingab kool oma kontrolltööde ja hinnetega pidevalt kuklasse, avaldades kohutavat survet olla parem, targem ja tublim ja vahel on mul tunne, et ma lihtsalt koorman ennast vaikselt üle.
     Õnneks on see koolinädal nüüd viimaks läbi. Üks selline koolipäev veel ja ma vist tõesti enam ei jõuaks. Vajuksin mingihetk lihtsalt kuskil vaikselt ära.. Pea on viimasel ajal kas lihtsalt täiesti tühi või siis täidetud kohutava sumina ja mõtete segapuntraga.. mingi hetk suutis kirjanik minus endast märku anda, aga ma pole siiani leidnud motivatsiooni reaalselt midagi kirja panna.. Nagunii ei suuda ma paberil oma mõtteid edasi anda nii nagu ma seda tahaks.. Nii lihtsalt on. Mida sügavamamõttelisemaks ma lähen, seda pealiskaudsem ja haledam tundub jutt kirja panduna..
     Kõik tundub hetkel nii mõttetu.. nagu seisaksin ma lihtsalt ühe koha peal, samas kui kõik teised mööda tuhisevad. Mul oleks justkui ainult see hetk praegu ja see hetk kordub ja kordub ja kordub.. tulevikus ei paista midagi olevat.. ma tahan, et mind ootaks midagi.. et m i n a ootaks midagi.. aga hetkel on kõik lihtsalt tühi. Ja mul ei jää üle muud, kui oodata et see muutuks.

Nevermind i'll find someone like you, i wish nothing but the best for you too..

     Welcome back to fantastic Elena's show - a show about a black girl's adventures in England.

     Eile oli täitsa tore.. käisime ilmselgelt peale õtsi tööd t a a s k o r d jalutamas kuskil siin Hinckley peal. Otsisime surnuaias Richard Smith'i hauda, millega tore legend kaasas käib. Põhimõtteliselt on legend siis selline, et kunagi ammu-ammu oli Richard Smith vist mingi tore rüütel ja tuli siia Hinckley'sse midagi korraldama ja ülbas kuskil mingi tähtsa ninaga ja siis ta lihtsalt pussitati surnuks. Ja nüüd pidavat ta hauakivi kas kahekümnendal või kaheteistkümnendal aprillil verd higistama - tema surma aastapäev või midagi - ja siis me mõtlesime, et otsime selle hauakivi üles, et siis õts teab kuhu aastapäeval minna. Ilmselgelt me seda siiski ei leidnud. Ei imesta ka arvestades seda et enamik hauakividest polnud seal isegi mitte loetavad. Peale toredat jalutuskäiku avastasime, et meil on kõhud tühjad ja käisime seega mingist sajast erinevast söögikohast vist läbi. Igasse kohta läksime sisse, vahtisime tükk aega lolli näoga menüüd ja läksime siis uuesti välja. Lõpuks võtsime mingist fish'n'chips kohast kanaburksi ja sibularõngaid. Enda arust võtsime chipse ka, aga mina ei tea.. neid meile ei antud ja raha ka nende eest ei küsitud. 

     Aga t ä n a käisime Birminghamis. Fun, fun, fun. Šoppasime või vähemasti üritasime šopata. Käisime hiigelsuurtes keskustes ja hüppasime sisse sellistesse awesomitesse poodidesse nagu näiteks Forever21 ja H&M. Imelik on see, et riided on Eesti omadega hästi sarnased. Hästi palju on triibulisi asju ja selliseid lohvakaid kampsuneid. Aga Eesti poodidega on erinevus selles, et need reaalselt u p u t a s i d inimestest. Raske oli liikuda, kõik rapsisid igal pool ja põrand oli ka reaalselt riideid täis. Käisin ka paarist sellisest eriti enda maitse järgi poodidest läbi - band stuff etc. - ja suutsin ühes isegi ühe äärmiselt toreda ja ütlemata ilusa poemüüjaga toredasse vestlusesse langeda. Arvestades seda kui kaua me šoppasime, siis on tulemus üsna kesine. Sain ainult Primark'ist pidžaama, p e s u (see on selline awesome asi, mida ma mainima pidin), ja ühe sõrmuse. Pärast aga olid meie jalad kogu sellest viietunnisest tammumisest valusad ja me läksime Happy feeti, mis on see tore asi, kus jalad akvaariumisse pistad ja siis need väikesed kalakesed närivad vaikselt seda nahka jalgade ümbert. Uus kogemus taaskord, eksole. Tagasi sõitsime rongiga ja ma pean mainima, et peale siinse rongiga sõitmist ei taha ma Eestis vist enam kunagi rongi istuda. Siinne rong on reaalselt n i i kuradima mugav. Sõidab vaiksemalt ja sujuvamalt kui auto ja istud nagu tugitoolis. Super. 

     Aga tänane õhtu oli veider. Millegipärast sattusin ma nagu muuseas erinevate inimestega sellistel deepidel jututeemadel vestlema ning suutsin sada korda oma tuju muuta. Ühel hetkel olin mases, siis pohhuistlik, siis mingihetk täitsa õnnelik ja nii edasi. Tüüpiline mina. Igatahes veendusin ma selles, et ma olengi reaalselt suutnud ära rikkuda ühe asja, mis oleks võinud täitsa tore olla, aga nagu ma lõpuks järeldusele jõudsin.. fuck that.. ikka juhtub. "There's no mistakes, only lessons" nagu Raksu nii toredasti ütles. 

     Piltide koha pealt on lugu üsna nigel.. ilmselgelt pole ma väga viitsinud digikaga mässata ja Birminghami pildid on veel kaameras ja kaamera kuskil magava õe taga ja ma ei viitsi seda otsima hakata.. seega tuleb ainult pilt meie maja kassist Felixist ja minu eilsest hommikusöögist pluss siis väike pudi-padi.. 

Why worry? It's killing me.. [PÜHENDUSEGA RAGNE JUUSILE]

     Ja olengi ametlikult Inglismaal ning täiesti elus ja terve. Teist päeva juba tegelikult, aga arvestades seda, et ma esimesel päeval suurt midagi ei teinud, siis ei hakanud ma ka kirjutama. Lennukisõit läiks t ä i t s a hästi. Kui lennuk maast üles tõusis, siis võttis kergelt muigama, umbes et "ja sõidangi", jõllitasin kuidas maapind väiksemaks muutus, aga varsti läks igavaks ära. Lugesin poolteist tundi oma teen vogue'i ja ülejäänud tund või natukene rohkem igavlesin niisama. Muidugi oli minu taha ennast istuma sättinud ka mingi väike tüdruk, kes oma isaga vestles ja t e r v e tee närviajavalt targutas, nii et ma lõpuks lihtsalt igale ta kommentaarile peas eriti sarkastiliselt vastasin ja lollakaid nägusid omaette tegin - mhmh, nii imelik ma olengi. Maandumine oli ka täitsa tore, kõhust käis kõrgust kaotades see kõditunne läbi ja raske oli uskuda, et nüüd ma olengi Inglismaal. Lennukist lennujaama sõidutas mingisugune kahtlane buss, käisin passikontrollist läbi, võtsin oma teise kohvri ka ja siis läksin nende kahega kuidagi komberdades ootesaali kus õts ootas. Siis sõitsime kahe bussiga kenasti kokku nii kaks tundi ja jõudsime siis viimaks Hinckley'sse. Eile käisime veel kahes väiksemas toidupoes ja noh.. suurt muud ei teinudki.
     Täna olin kella kolmeni majas sõna otseses mõttes luku taga, sest õts unustas mulle majavõtme anda hommikul. Sõin, vahtisin telekat, istusin läpakas ja passisin niisama tühja. Peale kolme, kui õts viimaks koju tuli läksime niisama Hinckley peale rändama. Käisime kohalikul kauba- või peatänaval, astusime paarist poest läbi, aga suurt midagi ei ostnud - peale sirgendaja, sest ilmselgelt oli õtsi sirgendaja kadunud ja mina enda oma ei võtnud, sest tal pidi olema. Käisime veel surnuaiast läbi, kus oli reaalselt eraldi nurk sellistele alla aastastele lastele, kes siis olid kas surnult sündinud või peale paari kuud ära surnud. Hauakividel olid sellised hästi armsad luuletused ja haudadel mänguasju ja muud seesugust. Üleüldse oli surnuaedades hästi palju selliseid suuri uhkeid hauakivisid, kõigile midagi ilusat peale kirjutatud. Sealt läksime mingisugusesse suurde sellisesse rimi või selveri sarnasesse toidupoodi, kus ma ilmselgelt igasugu magusat kokku ostma pidin.
     Aga rääkides muljetest, siis reaalselt peaaegu kõik on nagu filmides. Majad on kõik sellised ühesugused väikesed ja kohe teede ääres kõrvuti, sissesõiduteedel tihti mingisugused porched või siis just sellised vanad uunikumid. Kõik inimesed on kuidagi hästi viisakad ja poemüüjad reaalselt vabandavad, kui sa oled järjekorras pidanud pisut kauem seisma. Kõik on hästi jutukad ja üleüldse on see Eestiga võrreldes väga harjumatu.
     Ajavahe on harjumatu. Ma olen siiani Eesti ajas ja siinse aja järgi juba kella kümnest hakkan vaikselt ära vajuma. Homme pean vist kell üheksa ärkama ja kuskil rongijaamas enne ühte ära käima, et omale mingisuguse soodusasi ära teha. Vaatab kas viitsin üksi minna või lähen laupäeval koos õtsiga.
     Olgugi et siin kõik hästi tore ja ä ä r e t u l t vägev on, igatsen ma siiski teatud asju Eesti juures. Selliseid väikesed nüansse ja ilmselgelt mõningaid inimesi, aga samas tagasi veel kohe kindlasti ei tahaks tulla.
     Aga nüüd mõned pildid ka, mis ma täna tegin:

Don't let them find us or we're dead, so promise me, you won't leave my side..

     Homme siis Inglismaale, nii ulmeline kui see ka ei tundu. Saan esimest korda lennukiga lennata - kusjuures teen seda täiesti ü k s i - ja ilmselt ekslen pool päeva lennujaamades, üritades aru saada kuhu ma minema ja mida ütlema pean. Lennuk peaks kuskil kolme-nelja vahel minema homme, lend kestab kuskil kolm tundi vist ja meie aja järgi kuskil kaheksaks peaksin kindlasti kohal olema. Inglismaaga on ju tore kahetunnine ajavahe ka, seega ma reaalselt lähen siin kuskil kolmest lennuki peale, sõidan kolm tundi ja inglismaa aja järgi kell neli olen seal.. mindfuck much.
     Nii et homme samal ajal olen siis kas:
  1) Inglismaal
  2) kuskil üksikul saarel Robison Crusoed mängimas
  3) teispoolsuses kummitamas
     Juhuks, kui tõeks peaks saama see kolmas variant, oleks ilmselt mõistlik endale siin ja praegu üks tore testament koostada - mitte, et mul oleks nüüd i l g e l t palju asju pärandada.
   * Mu riidekapisisu saaks endale Mammu, kes sealt nagunii näiteks seda musta-valgetriibulist lohvakat kardigani ja jänesega halli lohakat kampsunit endale tahab.
   * Kõik need toredamad ja paremad raamatud mu riiulist võiks vast Raks endale võtta, arvestades seda, et ta on üks selline tore inimene, kellele ka reaalselt m e e l d i b lugeda.
   * Kogu mu pangakaardi sisu läheks ükskõik missugusele loomade varjupaigale.
   * Ahjaa.. mu voodi ja hunniku voodipesu võib siis Viljandisse saata jah, nagu ma lubasin. :)
   * Läpakas, telekas, ipod ja mobiil paluks igaks juhuks mulle kirstu kaasa panna - mine tea, võib olla teispoolsuses selliseid asju ei eksisteeri ja ilma ma lihtsalt ei saa, olgu ma siis surnud või elus.
     Lisaks veel seda ka, et kui ma reaalselt peaksingi vedru välja viskama, siis võite kindlad olla, et rahus puhata ma ei kavatse ja olen juba varsti äärmiselt trolli kummitusena tagasi ja kellel viitsimist ja häkkimisoskusi võib mu facebooki minna ja seal pisut teisi hirmutada staatustega nagu: "Elena Selge is playing chess with the devil" või "Just chillin' with mah mate Hitler, thinkin' bout takin' ovah da world,"
     So, this is all, i guess.. Viimaste sõnadeks võiks olla midagi deep'i ehk.
     Kui ma tõesti peaksingi siit toredast maailmast lahkuma, siis teadke, et mul on vaatamata kõigele tõesti kahju minna - nii palju on jäänud tegemata, nii palju on jäänud nägemata, nii palju on jäänud kogemata, nii palju on jäänud tundmata ja nii palju on jäänud ütlemata. Oleks tõesti kahju nüüd minna..

i'm on the edge of the rooftop, thinking nobody will ever know..

     Ma olen masendav inimene, lihtsalt masendav. 50% ajast ma reaalselt vihkan iseennast, 40% ajast suudan ma ennast kuidagi ääri-veeri taluda, 9,9% ajast olen ma endaga ehk enam-vähem isegi rahul ning ainult 0,1% ajast olen ma enesega täiesti rahul ja võib olla isegi natuke uhke.
     Ja hetkel ei räägi ma isegi mitte välimusse puutuvatest ebatäiuslikkustest, kuigi jah, kõik need lõpmatud bad hair day'd kogu mu toredat suhtumist endasse just eriti paremuse poole vii ja muust välimusse puutuvast ei hakka ma vist isegi mainima.
    Aga nüüd asja poindini. Ma olen põhimõtteliselt enesehävituslik. Ma justkui teeksin endale meelega haiget ja hetkel ei räägi ma tehtud ja tegemata asjadest, vaid pigem sellest mis pidevalt mu peas toimub. Ma lihtsalt justkui meelega haagin ennast i g a j u m a l a k o r d liiga tugevalt inimeste külge ja seda k a u g e l t k i liiga ruttu. Keegi osutab mulle natukenegi tähelepanu ja ma automaatselt eeldan, et võin tema peale loota või temaga arvestada, mu mõistus suudab selles inimeses leida üles iga viimse kui hea asja ja seega koostab mu pea temast mingisuguse liigagi ilustatud ja täiusliku pildi ning tekitab tunde, et mul on ikka nii kuradima räigelt vedanud, et selline n i i ideaalilähedane inimene m u l l e tähelepanu pööras. Kõikidele vigadele ja puudujääkidele ei pööra ma lihtsalt tähelepanu ja kui see tõelisus mulle siis viimaks näkku laiatab on sellega kuidagi n i i raske hakkama saada. Ja kõik see on kinni lihtsalt minu mõtlemises.
     Oleks see siis kõik, eksole. Aga ei. Ilmselgelt suudan ma k õ i k e nii isiklikult võtta, kui isiklikult kõike üldse võimalik on võtta ning ma kipun püstitama inimeste suhtes ootusi ja lootusi ja üldjuhul kõik need ootused ja lootused viimaks lihtsalt vajuvad kokku, jättes mu üksinda selle kohutavalt vastiku tühja tundega kõhus.
     Peale selle vingun ma pidevalt nagu poleks mul kedagi, kelle poole rasketel hetkedel pöörduda, aga tegelikult ju on. Probleem on lihtsalt minust. Ma reaalselt lihtsalt ei tunne ennast mugavalt rasketest probleemidest ja muredest rääkides. Mul on probleeme usalduse, enese avamise ja emotsioonide välja näitamisega, seega pole ime kui ma oma ühe neutraalse üldjuhul-täitsa-õnnelik-ja-sõbralik emotsiooniga kuidagi tuim tundun. Ma ei kujuta ette, millal ma endale sellised kaitsemüürid ette suutsin ehitada, aga mul on tõsiseid raskusi nende maha lõhkumisega.
     Ja tegelikult võiksin ma enese mahategemisega veel pikalt-pikalt jätkata, aga mida rohkem ma sellest kirjutan, seda rohkem vigu ma leian ja ma kardan et kui ma juba otsima hakkan, siis ma ei suudagi lõpetada. Ja siis pean ma otsa vaatama reaalsele lõpmatule vigadehulgale ja mu enesehinnang suudab v e e l madalamale langeda. Hetkel on lihtsalt üks selliseid... pahasid hetkesid..