June 25, 2012

And I don't want the world to see me, cause I don't think that they'd understand..

     Ma pole teab mitu päeva päriselt väljas käinud - korraks riidesse panemine ja aeda lippamine, et kõht täis süüa ja tagasi tuppa joosta ei loe. Selle asemel olen ma ennast filmidega ümbritsenud, raamatutega vooderdanud ja kirjutamisega kosutanud. Ja mulle sobib nii. Ma võin terve päeva toas istuda, oma asjadega tegeleda ja varahommikul enne magamaminekut lakke vaadata ja mõelda "vot oli see alles kordaläinud päev", mis sest et ma absoluutselt midagi asjalikku ei teinud.
     Mulle meeldib kaua üleval olla.. lihtsalt istuda ja olla kui kogu ümbrus vaikselt kuskil eemal reaalsuse ja unelmate vahel hõljub. Mulle meeldib magama minna alles siis kui päike vaikselt tõusma hakkab ja tuba olenemata akna ette tõmmatud ruloost on täpselt nii valge, et silmi avades näed sa pisut rohkem kui ainult mööbli siluette. Ja mulle meeldib enne magamajäämist natuke aega lihtsalt olla, vaadata lahtiste silmadega mõnda aega oma tuba selles veidras hämaras valguses, käsi jooksmas vaikselt mööda kassi pehmet kasukat, kõrvades kumisemas kiisu vaikne rütmiline nurrumine, ignoreerides viisi kuidas kassi küüned aeg-ajalt naha sisse tungivad, tegemata päriselt haiget, vaid meenutades lihtsalt et sa oled siin, sa oled elus, sa oled ärkvel ja nii ongi hea.
     Mulle meeldib üksinda kodus olla ja kõvasti möelda. Kõndida toast tuppa ja öelda valjult välja tobedaid lausekõlkse, mis sobiksid rohkem raamatukaante vahele kui reaalsesse ellu. Mulle meeldib voodisse kerratõmbunult hiirvaikses majas lugeda või vaikse muusika taustal kirjutada. Ma ei tahagi välja minna, mulle meeldib nii. Vahel ma mõtlen, et kui mul poleks mingisuguseid kohustusi, siis oleksin ma täielik asotsiaal. Ma lihtsalt istuksin päevad läbi kodus, voodis tekkide ja patjade vahel ning loeksin ja kirjutaksin, vaataksin filme ja istuksin internetis ning väljuksin majast ainult selleks, et raamatukogudes või raamatupoodides käia ja uusi raamatuid soetada.. ning vahel toidupoes, et süüa osta.
     Mulle meeldib raamatupoodides ja raamatukogudes käia. Seinad ja riiulid on justkui erinevaid universumeid ja võimalusi täis. Ja mulle meeldib raamatuid osta. Tekib tunne nagu sa võtaksid osakese kellegi teise loost endaga kaasa, lahkaksid selle läbi ning teeksid sellest osakesest osa endast. Raamatukogud ja raamatupoed lõhnavad võimaluste järele.. raamatuid ostes tekib lootus, et ka su enda kodu hakkab ükskord nii lõhnama. Tulevikus tahan ma ennast ümbritseda raamatutega, supelda erinevates lugudes ning mässida ennast öösel pehmete kaante vahele.
     Ja mulle meeldivad need lühikesed deep'id hetked kui sa oled just mingisuguse raamatu või filmiga ühele poole jõudnud, paned raamatu vaikselt kinni või lülitad teleka välja ja vaatad mõne hetke lihtsalt kaugusesse, mõeldes kõige ja mittemillegi üle, hõljudes siiani omaette vaikselt kogu selle loo sees, samas kui ümberringi läheb elu edasi. Ema kolistab alumisel korrusel pottide-pannidega, keegi paneb kuskil kaugemal muruniiduki tööle, väike õde kilkab liivakastist ja sina istud seal.. vaatad tühjusesse ja mõtled.. kõige ja mittemillegi üle.
     Mulle meeldivad raamatud rohkem kui inimesed. Samas mulle meeldivad ka loomad, söök, internet, oma voodi ja suurlinnatuled rohkem kui inimesed. Ärge saage valesti aru. Mulle meeldivad m õ n i n g a d inimesed. Mulle meeldivad mu tuttavad.. mu sõbrad.. inimesed, kellega ma tunnen ennast mugavalt ja vabalt. Inimesed, kellega sa saad lihtsalt aega viita, päriselt midagi tegemata. Mulle meeldivad väikesed vaiksed õhtud väheste sõpradega, ükskõik kas need on sees või väljas. Mulle meeldib rääkida tühjast tähjast, arutada filmide ja raamatute üle ning üritada aimata, miks üks või teine karakter selline on ja miks teeb ta selliseid asju. Mulle meeldib lahata teisi inimesi ja mõelda nende motiivide üle. Mulle meeldivad inimesed, kellega sa saad istuda tundide viisi kõrvuti sõnagi vahetamata ja õhtu lõppedes väita, et see oli üle pika aja üks kõige asjalikumaid õhtuid üldse. Mulle meeldib õhtuti enne magamaminekut tekkide vahel vaikselt tühjast-tähjast lobiseda ja sügavmõttelisi mõtteid vahetada. See ongi minu jaoks sõprus.
     Aga mulle ei meeldi suured inimmassid. Mulle ei meeldi liiga pealetükkivad inimesed või inimesed, kelle läheduses sul on tunne, et sa p e a d midagi rääkima või sa p e a d midagi tegema. Mulle ei meeldi võõrad seltskonnad, kus sina oled ainuke, kes kedagi ei tea. Sellistes seltskondades hoian ma vaikselt tagaplaanile. Ma ei räägi eriti, ma lihtsalt istun vaikselt ja mõlgutan omi mõtteid. Järgmisel päeval ei pruugi keegi mind isegi mäletada, sest ma olin see veider tüdruk, kelle see või see kaasa võttis ning kes midagi ei öelnud. Ja mulle sobib nii. Esimesel võimalusel eemaldun ma sellisest seltskonnast, sest ma ei tunne ennast seal mugavalt. Ühest võõrast inimesest mulle piisab. Rohkematega ei jõua ma korraga tuttavaks saada, rohkematega ma isegi ei ürita korraga tuttavaks saada ja kui võõraid on rohkem kui üks tõmbun ma lihtsalt enesesse ja hakkan lugema tunde või minuteid hetkeni mil ma sellest seltskonnast eemalduda saan.
     Ja see on elu ja see olen mina ja need on väikesed veidrad asjad, mis mulle meeldivad ja väikesed veidrad asjad, mis mulle ei meeldi. Ja ma ei kurda.. mulle meeldib olla veider introvert, kes asju teistmoodi näeb ja pigem omaette hoiab. Ja ma tean, et ükskõik kui väga ma ka ei püüa.. minust ei saa kunagi inimest, kes igasse seltskonda sisse võib sukelduda ja iga peo hingeks tõusta.
     And that's life.






June 24, 2012

     Ma tahtsin üht pisikest uuendust veel mainida, mis ma alles paar minutit tagasi tegin.
     Nüüd saab klikkida "currently reading" all oleva raamatu pealkirjale, see viib teid goodreads lehele, kus on lühike kokkuvõte raamatust, hulga targemate ja kirjandusteadlikumate inimeste review'd, soovitusi lugejatele, kellele see raamat meeldis, ütlusi raamatust, teisi selle sama autori raamatuid ja muud seesugust. Kõik on küll inglise keeles, aga ma eeldan et suurem osa teist oskab inglise keelt nii hästi, et suudab praktiliselt kõigest kui mitte päris kõigest aru saada.
     Mul on seal kasutaja ka: siin
     Mul oli seal varem ka "read" listi all pisut raamatuid, aga ma kustutasin need ära, et n.ö uuelt lehelt alustada. "to read" all on raamatud, mida ma tahaksin läbi lugeda, kuid suuremat osa neist pole eestis/eesti keeles (mitte, et ma poleks nõus inglise keelseid raamatuid lugema).
     Igatahes üritan ma seda kohta nüüd aktiivselt uuendama hakata.

June 23, 2012

Rate yourself and rake yourself..

     Ma ei ole kohutavalt kaua kirjutanud, ma tean, vabandan. Lihtsalt.. ma pole viitsinud või tahtnud kirjutada.. võib olla mul lihtsalt ei ole olnud millestki kirjutada. Olgugi et selle ja eelmise postituse vahele on jäänud nii kevadvaheaeg, mille veetsin Küprosel kui ka eksamid mai lõpus-juuni alguses. Okei, seega mul o l i mida kirjutada, ma lihtsalt ei viitsinud, let's be truthful. Oma osa oli ka sellel, et mul pole olnud väga pilte ja ilma piltideta on postitus kuidagi veidralt tühi.
     Igatahes, ma lisasin blogisse kaks uut tekstilahtrit, mida võite näha seal paremal, pildi ja selle pika-pika teksti all. Üks neist on "currently reading" kus on näha, mis raamatut ma parasjagu loen ja teine on "most recently watched" mis näitab mis filmi ma viimati vaatasin (kui nime peale klikata viib see teid imdb lehele). Kui mul väga igav on või keegi väga tahab (msn, facebook, kommentaarid) siis ma võin neist oma review ka teha - mis mina filmist/raamatust arvan, kas ma soovitaksin, võib olla lühike sisukokkuvõte, mõne ütlused - sest mul on teatud thing igasuguste sügavmõtteliste tsitaatide ja quote'ide suhtes - kuidas mina seda tõlgendan ja nii edasi.
     Ilmselgelt ei viitsi ma hakata kirjutama k õ i g e s t, mis ma vahepeal teinud olen, sest teatavasti olen ma teinud palju asju. Seega kirjutan ainult mõnest hilisemast sündmusest.
     Kahekümne esimesel käisin näiteks Pärnu rannas taevalaternate festivalil. Kõik, kes on näinu Tangled'it peaks teadma mis on taevalaternad - just nimelt, need on need samused lendavad laternad, mida rapuntzel meeleheitlikult vaatama tahtis minna. Igatahes lasti neid suurel hulgal taevasse lendlema - kusjuures ei korraldanud seda linn ise, vaid mingisugune taevalaternate klubi või asi. Laternaid sai koha pealt osta ja neid sai kaasa võtta ja see et osalejaid n i i palju oli, oli tõesti vägev. See ei olnud küll nii metsik kui Tangled'is, sest inimesed lasid neid üsna erinevate vahedega õhku, aga taevas oli mingi hetk siiski erivärvilisi taevalaternaid täis ja see oli mõnus vaatepilt. Ma lisaksin pilte ka, aga meie kaameraga tehti ainult lühikesi filmikesi ning Raksu pole pilte veel arvutisse pannud.
     Päev enne seda, kahekümnendal, käisin Mammu (suhkruprintsess) üheksanda klassi lõpetamisel. Mis puutub lõpetamisesse, siis see oli hästi armas. See oli hästi personaalne, igale lõpetajale läheneti isiklikult ja see kuidas kõik - alustades vallavanemaga ja lõpetades koolidirektoriga - kõiki teadsid oli hästi armas. Minu enda lõpetamine oli sellessuhtes teistsugune. Kuna ma käin suures koolis kus lõpetajaid on iga aasta 90-100, siis oli meie lõpetamine kuidagi pinnapealsem. Mammu käib seevastu väikeses koolis, lõpetajaid oli 16 ja oli aega kõigist pikemalt rääkida ja nende tegusid-ütluseid meenutada.
     Mis puutub üleüldse üheksanda klassi lõpetamisesse, siis see on tegelikult ühe üsna suure verstaposti ületamine. Üheksa aastat on koolis käidud, klass läheb üldjuhul lahku, võib olla ei näegi suurt osa enam kunagi. Ma mäletan, kuidas kuskil kuu aega enne lõpetamist meie kooli direktor rääkis, kuidas see otsus, mis sa üheksandas teed - kuhu edasi õppima minna - ja siis ma mõtlesin et "prsh, mis see ikka ära ei ole" ja nüüd hakkan ma nagu vaikselt taipama, mida ta mõtles. Sellessuhtes, et mina tegin ilmselgelt vale valiku. Ma läksin täielikku reaalklassi, matemaatika-füüsika kallakuga ja ma olen n i i vales kohas. Ma tahan saada psühhiaatriks või kirurgiks, siinkohal olen ma kahevahel, aga mõlemal juhul pean ma arstiteaduskonda minema ja mu reaalklassiharidus pole selle jaoks just kõige õigem. Ma peaksin olema kuskil heal tasemel loodusainete klassis või äärmisel juhul humanitaaris. Reaal on miski, millega ma ei plaani väga midagi teha, aga see selleks. Eks ma käin oma reaali ära, pingutan loodusainetes lihtsalt rohkem ja loodan parimat.
     Ja nüüd natukene tulevikku põigates, kahekümnendal juulil lähen inglismaale, kolmekümnendal läheme õega Alton Towerisse - suur lõbustuspark, googeldage ise - millalgi läheme šoppama, kavatsen osta riideid ja raamatuid, vahepeal käin õega neli päeva tööl ja sügiseks peaksin seega saama.. trummipõrin.. TUHKRU!
     Okei, nüüd ma läksin kergelt hoogu selle postitusega, aga jah.. edaspidi - nagu alati - üritan olla piisut aktiivsem.







March 12, 2012

Well you said that we would still be friends.

     Alguses ei saa pidama, pärast ei saa vedama võiks mu blogimisstiili kohta vist öelda. Ehk siis.. kui ma blogi uuesti käima löön, siis postitan ma alguses nii megapalju ja nii megatihti ja siis hakkab kõik jälle vaikselt unne vajuma, kuni tekib jälle pikem paus, milles ma pärast kunagi hiljem motivatsioonipuudust, tüdimust ja väsimust süüdistan - kusjuures süüdistan ma neid täiesti õigustatult.
     Aga tegelikult tahtsin ma esiteks mainida võimekustesti. Ehk siis me tegime kunagi ammu mingisuguse võimekustesti - psühholoog korraldas selle tegemise - ja täna saime siis tulemused kätte. Ning ma sain teada, et ma polegi loll kui lauajalg. Okei, ma ei arvanudki, et ma päris debiilik olen, aga tulemused olid üllatavalt head. No üllatav polnud muidugi see, et kõige parem olen ma humanitaaraladel - mis tekitab küsimuse, miks ma reaalkoolis ja üdini reaalainetele pühenduvas klassis käin, aga see selleks. Üleüldse on mu tulemused kokkuvõtlikult VÄGA HEAD. Olen VI tasemel, mis tähendab seda, et mu keskmine hinne peaks olema 4,76 või üle ehk peaksin kõrgkoolis suurepäraselt hakkama saama. Selle üle ma üldse ei imesta, et mu loogiline mõtlemine ja matemaatiline mõtlemine sellised suhteliselt nõrgapoolsed on, vähemasti igasugu sõnalise osaga võrreldes. Igatahes olid tulemused positiivselt üllatavad ning mu ego taastus pisut lõbusalt ja ma taipasin, et kogu ülejäänud klassiga võrreldes pole mu tase sugugi halvem.
     Teiseks tahtsin kaagutada pisut teemal "küll Eesti on väike". Ehk siis sain ma täna teada, et üks mu sõbranna oli lasteaias mu rühmakaaslane ja ma reaalselt ei saanud mingil põhjusel sellest varem aru. Ja nüüd järsku teiste abiga lahvatas pirn põlema ja see on lihtsalt n i i veider arvestades seda, et me käisime Türil lasteaias ja nüüd me käime mõlemad Pärnus koolis. Ja naljakas on see kui samasugune ja samas nii erinev ta praegu on. Välimuses on sellised elemendid, mis on kuradima sarnased selle lasteaiatšikiga keda ma teadsin ja samas on iseloom totaalselt teistsugune. Ja see paneb omakorda mõtlema, kuidas inimesed aja jooksul muutuda võivad.
     Hästi palju on väiteid, et inimesed ei muutu ja n-ö teised võimalused on mõttetud. Minu teooria on teistsugune. Mina leian, et inimesed võivad muutuda kui nad seda ainult ise tahavad. Tõsi, niisamalihtsalt või teiste sunnil ei muutu keegi, aga tahtejõud on miski, mis võib imesid teha. Ja see on miski, mida ma omast käest tean. Pole minagi ju täpselt see, kes ma mõned aastakesed tagasi olin ja samas pole see mõne aastatagune mina see, kes ma olin lasteaias. Kui sa ise leiad, et miski võiks või peaks teisiti olema, siis pole raske seda muuta. That's my theory.

PS: Ma avasin uuesti ka vyou ehk siis http://vyou.com/wonderless küsige. :D
Ja kaks blogiposti järjest olen ma pealkirja võtnud Gotye laulust "Somebody That I Used To Know" ja ma panen ühe mega coveri ka sellest siia.





March 11, 2012

You can get addicted to a certain kind of sadness..

     Päris tore on peale rohkem kui kahte kuud uuesti blogi lahti teha ja siia midagi kirjutada. Ma olen tegelikult juba päris pikka aega vaadanud ja mõelnud kui nukras leinameeleolus see on - ja seda sõna otseses mõttes - aga pole olnud motivatsiooni olukorda ka parandada. Tegelikult on üsna irooniline, et ma praegu selleks kuskilt imekohast motti leidsin, arvestades seda kui motivatsioonivaene mu elu viimased.. ma isegi ei tea.. neli(?) nädalat(igatahes kaua aega) olnud on.
     Ma olen jälle väsinud. Seekord on tegu kevadväsimusega, vähemasti ma arvan. Naljakas on see, et üksatapuha kui palju ma magan - kas siis paar tundi või lausa kaksteist tundi jutti - ma olen ikka väsinud ja tüdinud ja tahaksin uuesti voodisse kerra tõmmata ja lihtsalt olla. Tekib tunne nagu ma võiksingi ilma probleemideta terve igaviku voodis veeta ja sellest poleks midagi. Ma ei mäleta et mul oleks varem kevadväsimust olnud. Tegelikult on kevad kuradima ilus aastaaeg - ehk isegi kõige ilusam - ja on veider, et mul just nüüd selline tüdimus on. Võib olla on süüdi pikk-pikk veerand, mis nüüd iga hetk läbi saamas on?
     Sellest rääkides.. kui ma juba blogin, siis võiks teid lugejaid oma eluga vist kah kurssi viia. Ja kõige märkimisväärsem asi mu elu juures on muidugi tulevane vaheaeg, mille jooksul kavatsen kevadväsimusest üle saada - mis kavatsen, SAANGI. Nimelt lähen mina, Miss Elena Selge ja ka Miss Ragne Juus 16ndal märtsil(kuni 26. märts) Küprosele. Ja sellest saab parim puhkus ü l d s e. Ma just taipasin, kuidas ma kipun ärevaid uudiseid teatavaks tehes endast kui kolmandast isikust rääkima. :D:D
     Aga jah.. mis veel? Ma hakkasin endale raamatuid ostma. Lihtsalt suvalt.. ostma ja ostma ja ostma, et oleks mida raamaturiiulisse panna ja uhkelt vaadata - muidugi mõista ostan ma häid raamatuid, mille ma esmalt läbi loen ja siis uhkelt raamaturiiulisse panen, et kunagi uuesti lugeda. Ja sellega seoses.. ma ostsin ja lugesin läbi Hunger Games'i triloogia ja see on n i i hea. Although kogu sarja lõpus olen ma siiani pisut pettunud, olgugi et see oleks pidanud vist pigem õnneliku kui kurva lõpu alla käima. Minu jaoks oli see lõpp tuim ja tundetu ja külm ja seda triloogiat oleks saanud palju kirglikumalt ja paremini lõpetada - isegi kui süžee samaks jätta. Lihtsalt.. kirjutamisesse oleks saanud rohkem kirge panna. Ma ei tea.. see jättis lihtsalt enesest sellise tühja ja külma tunde maha. Veider, arvestades seda kui mõnus ja hästikirjutatud kõik ülejäänu oli. Ja nüüd ma ootan Hunger Games'i filmi, mis 23ndal välja tuleb, olgugi et ma olen siis alles Küprosel. Lisaks ootan ma Now Is Good'i - ehk siis Before I Die järgi vändatud filmi - kuigi ma kardan, et nad rikuvad selle ära. Juba treiler näitas, et sinna on sisse põimitud kohti, mida raamatus isegi polnud. Ma tahaks, et nad kasutaksid ilusaid ütlusi ja sõnu, mis raamatus olid, aga ma kardan, et nad jätavad kõige ilusamad kohad välja ning rikuvad sellega selle peamise võlu ära.
     Igatahes.. üritan selle postitusega uuesti sadulasse istuda ja blogi käima tõmmata ning kogu selle leinameeleolu siin jäädavalt lõpetada.









January 1, 2012

DO NOT STAND AT MY
GRAVE AND WEEP

Do not stand at my grave and weep,
I am not there, I do not sleep.

I am a thousand winds that blow.
I am the diamond glint on snow.
I am the sunlight on ripened grain.
I am the gentle autumn rain.

When you wake in the morning hush,
I am the swift, uplifting rush
Of quiet birds in circling flight.
I am the soft starlight at night.

Do not stand at my grave and weep.
I am not there,  I do not sleep.
Do not stand at my grave and cry.
I am not there,  I did not die!

Do not stand at my grave and weep.
I am not there,  I do not sleep.

I am the song that will never end.
I am the love of family and friend.
I am the child who has come to rest
In the arms of the Father
who knows him best.

When you see the sunset fair,
I am the scented evening air.
I am the joy of a task well done.
I am the glow of the setting sun.

Do not stand at my grave and weep.
I am not there, I do not sleep.
Do not stand at my grave and cry.
I am not there, I did not die!

December 11, 2011

     Head raamatud on need, mis jätavad lugejasse oma jälje. Need ei lase öösel magada, sest nende sisu ja tegelased ja laused kummitavad sind vaikselt edasi. Isegi peale mitmeid aastaid võivad need kõige suvalisematel ja ootamatumatel hetkedel meelde tulla. Bussisõit; perearsti kabinetis oma korra ootamine; ilus sügisene päev; värvilised lehed, mis puudelt langevad; üksik hallikirju vares aknalaual; ilusad sõnad; haigettegevad sõnad; tüli parima sõbrannaga; vanaema ootamatu külmetus; rooside istutamine aias; küünlaleegi silmitsemine külmal talveõhtul; esimene lumesadu. Ühel hetkel hiilib see raamat kogu oma ilu ja suursugusega tagasi su mõtetesse, annab endast vaikselt märku. Võib olla mõne üksiku ütluse kaudu, võib olla tuttava olukorra näol, võib olla kuuled sa tuttavat nime või tundub mõni tänaval silma hakanud nägu sulle kuskilt tuttavana. Head raamatud ei lähe kunagi päriselt meelest ära. Nad vajuvad kuhugi meie tagumistesse meelesoppidesse, sest on meie jaoks liiga väärtuslikud, et päriselt ära kaduda. Nad on alati vähemal või rohkemal määral meiega. Ning autor, kes suudab sellise raamatu kirjutada, võib oma elutöö tehtuks lugeda.

     Üks selliseid raamatuid on minu jaoks Jenny Downham'i "Enne kui ma suren". Ma ei hakka sellest sisukokkuvõtet kirjutama või kopeerima või üleüldse selle sisust laterdama. Ma tahan lihtsalt öelda, et.. ma poleks kunagi uskunud, et keegi suudab surma ja suremist ja armastust ja leina ja perekonda ja sõprust ja surmamineja viimseid mõtteid ja viimseid hetki nii reaalselt, nii usutavalt ja nii kaasakiskuvalt kirjeldada. Viis kuidas see raamat on kokku pandud on kuidagi ebatavaline - vähemasti minu jaoks - ja võõras, aga samas nii huvitav, vastuvõetav ja lihtne. See tõmbab lugeja - vähemasti minu - enesega kaasa, paigutab ta olukordadesse, paneb ta märkama detaile ja pisikesi lihtsaid asju, see paneb mõtlema asjadele, millele sa võib olla enne ei mõelnud ja väärtustama väikeseid lihtsaid hetki nagu kevadine jalutuskäik emaga pargis, süües jäätist ja burgereid või lauamängude mängimine isaga, kuigi sa tead, et tegelikult on tal midagi palju targemat teha ning et talle lauamängud ei meeldi - siiski ta mängib neid sinuga ilma vingumata ja halba nägu tegemata või näiteks pidžaamaõhtu parima sõbrannaga, süües kõike, mis on ebatervislik, vaadates halbu filme ning rääkides tulevikust ja minevikust ja tõsistest asjadest ja lihtsatest asjadest, naerdes ja filosofeerides.
   
“I wish I had a boyfriend. I wish he lived in the wardrobe on a coat hanger. Whenever I wanted, I could get him out and he'd look at me the way boys do in films, as if I'm beautiful.” 

“Bye, Tess. haunt me if you like. I don't mind.” 

“I love you. I love you. I send this message through my fingers and into his, up his arm and into his heart. Hear me. I love you. And I'm sorry to leave you.” 

“Every few years we disappear, Zoey. All our cells are replaced by others. Not a single bit of me is the same as when I was last in this room.” 

“Keep breathing. Just keep doing it. It's easy. In and out.”

"I've been dying all my life” 

“Then she says, ‘I love you.’ Like three drops of blood falling onto snow.” 

“Sometimes if you want something badly enough, you can make it happen. If you miss someone so desperately that it wrecks your insides, you say their name over and over until you conjure then. It's called sympathetic magic and you just have to believe in it to make it work.” 

“We make patterns, we share moments. Sometimes, I think I'm the only one to see it.” 

“I want to die in my own way. It's my illness, my death, my choice. This is what saying yes means.” 

"Look after no one except yourself. Go to university and make lots of friends and get drunk. Forget your door keyes. Laugh. Eat pot-noodles for breakfast. Miss lectures. Be irresponsible.” 

“I want the people I love to get up and speak about me, and even if you cry it'll be OK. I want you to say honest things.” 

“It's all right, Tessa, you can go. We love you. You can go now.' 
'Why are you saying that?' 
'She might need permission to die, Cal.' 
'I don't want her to. She doesn't have my permission.” 

“Dad, you played rounders with me, even though you hated it and wished I'd take up cricket. You learned how to keep a stamp collecion because I wanted to know. For hours you sat in hospitals and never, not once, complained. You brushed my hair like a mother should. You gave up work for me, friends for me, four years of your life for me. You never moaned. Hardly ever. You let me have Adam. You let me have my list. I was outrageous. Wanting, wanting so much. And you never said, 'That's enough. Stop now.” 

“I'm here, Tess. I'm right here, holding your hand. Adam's here, too, he's sitting on the other side of the bed. And Cal. Mum's on her way, she'll be just a minute. We all love you, Tessa. We're all right here with you.” 

“I'm me and you're you, and all of them out there are them. And we're all so different and equally unimportant.” 

“And now he's done this for me. He's made me famous. He's put my name on the world.” 


"When I look at him it feels like fear. His eyes are green and full of shadows. His mouth is beautiful.
He leans towards me and I know. I know.
It hasn't happened yet, but it's going to.
Number eight is love."
 

“Moments. All gathering towards this one.”