Wonderless

     Head raamatud on need, mis jätavad lugejasse oma jälje. Need ei lase öösel magada, sest nende sisu ja tegelased ja laused kummitavad sind vaikselt edasi. Isegi peale mitmeid aastaid võivad need kõige suvalisematel ja ootamatumatel hetkedel meelde tulla. Bussisõit; perearsti kabinetis oma korra ootamine; ilus sügisene päev; värvilised lehed, mis puudelt langevad; üksik hallikirju vares aknalaual; ilusad sõnad; haigettegevad sõnad; tüli parima sõbrannaga; vanaema ootamatu külmetus; rooside istutamine aias; küünlaleegi silmitsemine külmal talveõhtul; esimene lumesadu. Ühel hetkel hiilib see raamat kogu oma ilu ja suursugusega tagasi su mõtetesse, annab endast vaikselt märku. Võib olla mõne üksiku ütluse kaudu, võib olla tuttava olukorra näol, võib olla kuuled sa tuttavat nime või tundub mõni tänaval silma hakanud nägu sulle kuskilt tuttavana. Head raamatud ei lähe kunagi päriselt meelest ära. Nad vajuvad kuhugi meie tagumistesse meelesoppidesse, sest on meie jaoks liiga väärtuslikud, et päriselt ära kaduda. Nad on alati vähemal või rohkemal määral meiega. Ning autor, kes suudab sellise raamatu kirjutada, võib oma elutöö tehtuks lugeda.

     Üks selliseid raamatuid on minu jaoks Jenny Downham'i "Enne kui ma suren". Ma ei hakka sellest sisukokkuvõtet kirjutama või kopeerima või üleüldse selle sisust laterdama. Ma tahan lihtsalt öelda, et.. ma poleks kunagi uskunud, et keegi suudab surma ja suremist ja armastust ja leina ja perekonda ja sõprust ja surmamineja viimseid mõtteid ja viimseid hetki nii reaalselt, nii usutavalt ja nii kaasakiskuvalt kirjeldada. Viis kuidas see raamat on kokku pandud on kuidagi ebatavaline - vähemasti minu jaoks - ja võõras, aga samas nii huvitav, vastuvõetav ja lihtne. See tõmbab lugeja - vähemasti minu - enesega kaasa, paigutab ta olukordadesse, paneb ta märkama detaile ja pisikesi lihtsaid asju, see paneb mõtlema asjadele, millele sa võib olla enne ei mõelnud ja väärtustama väikeseid lihtsaid hetki nagu kevadine jalutuskäik emaga pargis, süües jäätist ja burgereid või lauamängude mängimine isaga, kuigi sa tead, et tegelikult on tal midagi palju targemat teha ning et talle lauamängud ei meeldi - siiski ta mängib neid sinuga ilma vingumata ja halba nägu tegemata või näiteks pidžaamaõhtu parima sõbrannaga, süües kõike, mis on ebatervislik, vaadates halbu filme ning rääkides tulevikust ja minevikust ja tõsistest asjadest ja lihtsatest asjadest, naerdes ja filosofeerides.
   

“I wish I had a boyfriend. I wish he lived in the wardrobe on a coat hanger. Whenever I wanted, I could get him out and he'd look at me the way boys do in films, as if I'm beautiful.” 

“Bye, Tess. haunt me if you like. I don't mind.” 

“I love you. I love you. I send this message through my fingers and into his, up his arm and into his heart. Hear me. I love you. And I'm sorry to leave you.” 

“Every few years we disappear, Zoey. All our cells are replaced by others. Not a single bit of me is the same as when I was last in this room.” 

“Keep breathing. Just keep doing it. It's easy. In and out.”

"I've been dying all my life” 

“Then she says, ‘I love you.’ Like three drops of blood falling onto snow.” 

“Sometimes if you want something badly enough, you can make it happen. If you miss someone so desperately that it wrecks your insides, you say their name over and over until you conjure then. It's called sympathetic magic and you just have to believe in it to make it work.” 

“We make patterns, we share moments. Sometimes, I think I'm the only one to see it.” 

“I want to die in my own way. It's my illness, my death, my choice. This is what saying yes means.” 

"Look after no one except yourself. Go to university and make lots of friends and get drunk. Forget your door keyes. Laugh. Eat pot-noodles for breakfast. Miss lectures. Be irresponsible.” 

“I want the people I love to get up and speak about me, and even if you cry it'll be OK. I want you to say honest things.” 

“It's all right, Tessa, you can go. We love you. You can go now.' 
'Why are you saying that?' 
'She might need permission to die, Cal.' 
'I don't want her to. She doesn't have my permission.” 

“Dad, you played rounders with me, even though you hated it and wished I'd take up cricket. You learned how to keep a stamp collecion because I wanted to know. For hours you sat in hospitals and never, not once, complained. You brushed my hair like a mother should. You gave up work for me, friends for me, four years of your life for me. You never moaned. Hardly ever. You let me have Adam. You let me have my list. I was outrageous. Wanting, wanting so much. And you never said, 'That's enough. Stop now.” 

“I'm here, Tess. I'm right here, holding your hand. Adam's here, too, he's sitting on the other side of the bed. And Cal. Mum's on her way, she'll be just a minute. We all love you, Tessa. We're all right here with you.” 

“I'm me and you're you, and all of them out there are them. And we're all so different and equally unimportant.” 

“And now he's done this for me. He's made me famous. He's put my name on the world.” 


"When I look at him it feels like fear. His eyes are green and full of shadows. His mouth is beautiful.
He leans towards me and I know. I know.
It hasn't happened yet, but it's going to.
Number eight is love." 

“Moments. All gathering towards this one.”