Head raamatud on need, mis jätavad lugejasse oma jälje. Need ei lase öösel magada, sest nende sisu ja tegelased ja laused kummitavad sind vaikselt edasi. Isegi peale mitmeid aastaid võivad need kõige suvalisematel ja ootamatumatel hetkedel meelde tulla. Bussisõit; perearsti kabinetis oma korra ootamine; ilus sügisene päev; värvilised lehed, mis puudelt langevad; üksik hallikirju vares aknalaual; ilusad sõnad; haigettegevad sõnad; tüli parima sõbrannaga; vanaema ootamatu külmetus; rooside istutamine aias; küünlaleegi silmitsemine külmal talveõhtul; esimene lumesadu. Ühel hetkel hiilib see raamat kogu oma ilu ja suursugusega tagasi su mõtetesse, annab endast vaikselt märku. Võib olla mõne üksiku ütluse kaudu, võib olla tuttava olukorra näol, võib olla kuuled sa tuttavat nime või tundub mõni tänaval silma hakanud nägu sulle kuskilt tuttavana. Head raamatud ei lähe kunagi päriselt meelest ära. Nad vajuvad kuhugi meie tagumistesse meelesoppidesse, sest on meie jaoks liiga väärtuslikud, et päriselt ära kaduda. Nad on alati vähemal või rohkemal määral meiega. Ning autor, kes suudab sellise raamatu kirjutada, võib oma elutöö tehtuks lugeda.

     Üks selliseid raamatuid on minu jaoks Jenny Downham'i "Enne kui ma suren". Ma ei hakka sellest sisukokkuvõtet kirjutama või kopeerima või üleüldse selle sisust laterdama. Ma tahan lihtsalt öelda, et.. ma poleks kunagi uskunud, et keegi suudab surma ja suremist ja armastust ja leina ja perekonda ja sõprust ja surmamineja viimseid mõtteid ja viimseid hetki nii reaalselt, nii usutavalt ja nii kaasakiskuvalt kirjeldada. Viis kuidas see raamat on kokku pandud on kuidagi ebatavaline - vähemasti minu jaoks - ja võõras, aga samas nii huvitav, vastuvõetav ja lihtne. See tõmbab lugeja - vähemasti minu - enesega kaasa, paigutab ta olukordadesse, paneb ta märkama detaile ja pisikesi lihtsaid asju, see paneb mõtlema asjadele, millele sa võib olla enne ei mõelnud ja väärtustama väikeseid lihtsaid hetki nagu kevadine jalutuskäik emaga pargis, süües jäätist ja burgereid või lauamängude mängimine isaga, kuigi sa tead, et tegelikult on tal midagi palju targemat teha ning et talle lauamängud ei meeldi - siiski ta mängib neid sinuga ilma vingumata ja halba nägu tegemata või näiteks pidžaamaõhtu parima sõbrannaga, süües kõike, mis on ebatervislik, vaadates halbu filme ning rääkides tulevikust ja minevikust ja tõsistest asjadest ja lihtsatest asjadest, naerdes ja filosofeerides.
   

“I wish I had a boyfriend. I wish he lived in the wardrobe on a coat hanger. Whenever I wanted, I could get him out and he'd look at me the way boys do in films, as if I'm beautiful.” 

“Bye, Tess. haunt me if you like. I don't mind.” 

“I love you. I love you. I send this message through my fingers and into his, up his arm and into his heart. Hear me. I love you. And I'm sorry to leave you.” 

“Every few years we disappear, Zoey. All our cells are replaced by others. Not a single bit of me is the same as when I was last in this room.” 

“Keep breathing. Just keep doing it. It's easy. In and out.”

"I've been dying all my life” 

“Then she says, ‘I love you.’ Like three drops of blood falling onto snow.” 

“Sometimes if you want something badly enough, you can make it happen. If you miss someone so desperately that it wrecks your insides, you say their name over and over until you conjure then. It's called sympathetic magic and you just have to believe in it to make it work.” 

“We make patterns, we share moments. Sometimes, I think I'm the only one to see it.” 

“I want to die in my own way. It's my illness, my death, my choice. This is what saying yes means.” 

"Look after no one except yourself. Go to university and make lots of friends and get drunk. Forget your door keyes. Laugh. Eat pot-noodles for breakfast. Miss lectures. Be irresponsible.” 

“I want the people I love to get up and speak about me, and even if you cry it'll be OK. I want you to say honest things.” 

“It's all right, Tessa, you can go. We love you. You can go now.' 
'Why are you saying that?' 
'She might need permission to die, Cal.' 
'I don't want her to. She doesn't have my permission.” 

“Dad, you played rounders with me, even though you hated it and wished I'd take up cricket. You learned how to keep a stamp collecion because I wanted to know. For hours you sat in hospitals and never, not once, complained. You brushed my hair like a mother should. You gave up work for me, friends for me, four years of your life for me. You never moaned. Hardly ever. You let me have Adam. You let me have my list. I was outrageous. Wanting, wanting so much. And you never said, 'That's enough. Stop now.” 

“I'm here, Tess. I'm right here, holding your hand. Adam's here, too, he's sitting on the other side of the bed. And Cal. Mum's on her way, she'll be just a minute. We all love you, Tessa. We're all right here with you.” 

“I'm me and you're you, and all of them out there are them. And we're all so different and equally unimportant.” 

“And now he's done this for me. He's made me famous. He's put my name on the world.” 


"When I look at him it feels like fear. His eyes are green and full of shadows. His mouth is beautiful.
He leans towards me and I know. I know.
It hasn't happened yet, but it's going to.
Number eight is love." 

“Moments. All gathering towards this one.” 

I'm just fine with or without having this inner selfish doubt..

     Ma pole ammu kirjutanud siia.. põhjus on üsna ilmselge - ma olen mujale kirjutanud. Mitte blogi, oh no, ma ei pea mitut blogi korraga või midagi. Ma olen lihtsalt viimase nädalakese või natukene rohkem sellise mõnusa inspiratsioonilaine all olnud. Kirjanikublokk paistab olevat möödas ja nüüd ideed, mõtted, tegelaskujud, kujutluspildid ja kõik muu selline muudkui jookseb silme eest läbi.
     Ma rääkisin kellegagi siin millalgi sellest, kuidas ma enese arust ei suudaks olla reaalselt forever alone selle väljendi kõige otsesemas mõttes. Kuidas reaalselt enamus oma elust üksi olla oleks kuradi kurb ja masendav ja kuidas ma tõsiselt e i s u u d a k s seda teha isegi kui ma saaksin tegeleda asjadega, mida ma üle kõige armastan. Ja siis tuli mulle inspiratsioonilaine peale ja ma taipasin, et tegelikult ei olegi asi nii hull. Kui ma saaksin päevad läbi lava ees kontserditel rokkida või kirjutada - eeldusel, et mul siis on ka midagi millest kirjutada - ning mul oleksid olemas sõbrad, siis ei olekski i g a v e n e single lady life nii talumatu. Pisut nukker, aga mitte väljakannatamatu.
     Kirjutamisest veel.. selle viimase nädalekese või paari jooksul olen ma taibanud kui väga mulle tegelikult kirjutada meeldib. Mul on küll raskusi sõnade paberile seadmisega ja ma ajan pidevalt perfektsust taga ja olen oma kirjutist juba niipalju kordi ümber kirjutanud, aga fakt on see, et kirjutamine tekitab hea tunde. Ja see hea tunne ei kesta ainult nii kaua kui sõrmed klaviatuuril jooksevad ja sõnu kirja panevad. See hea tunne säilib kogu selle aja, mil sa oma jutu või mõttekesega tegeled. Kirjutamisest tingitud hea tunne on mul nii ärgates, kui ka enne magama minekut, kui ma mõtlen erinevatele võimalustele ja ideedele, mida saaks ära kasutada, see säilib koolis, kui ma mõningates tundides kergelt distractituna daydreamin, see on olemas nii kodus kui ka koduteel kui ma muusikat kuulan ja üritan selgusele jõuda missugused soundtrackid mu jutu erinevatesse kohtadesse sobiks. Inspiratsioon voolab juurde igast nurgast ja mõtteid on tihtipeale nii palju, et nende kirjapanek on praktiliselt võimatu ja kõiki mõtteid ei saagi ühes jutus ära kasutada ükskõik kui väga ma siis seda ka ei tahaks. Ma ei suuda ära oodata, millal ma kord kõik oma mõtted enese jaoks piisavalt perfektselt paberile saan.
     Veel olen ma jõudnud selgusele, et ma olen obsessive inimene - kinnisideedesse laskuv. Okei, ma teadsin seda juba enne. Aga nüüd viimase nädala-paari jooksul olen ma taibanud, et ma lihtsalt ei saa ilma. Igal eluetapil on mul vähemasti üks kinnisidee ja selleks, et sellest lahti saada, pean ma leidma omale uue kinnisidee. Ja tegelikult söövad need kinnisideed mind seestpoolt väljapoole. Eriti need kurvad obsessionid.. need sellised lootusetud ja võimatud ja täitumatud ja kättesaamatud ja sellegipoolest ei suuda ma neist lahti lasta ja siis ma reaalselt lihtsalt mingi perioodi olen ilge masekott, sest ma olen suutnud sellise kinnisidee endale sebida ja see masekoti periood läheb üle alles siis kui tuleb uus kinnisidee, mis on siis eeldatavasti ilus ja hea. Hetkel on mu kinnisideeks näiteks The American Horror Show ja ma võiksin ilmselt selle sarja kohta kirjutada terve pika-pika blogipostituse ja sellest valguks ainult positiivsust. See on üks nendest heades kinnisideedest.. sarja kinnisideena omada pole küll just kuigi tervislik, aga igatahes on see parem kui mõningad teised..
     Ja ma ootan siiani lund ja ma ootan siiani jõule ja ma ootan siiani kõike seda, mida ma eelmises postiski nii väga ootasin. Ja ma tahaks minna loomade varjupaika vabatahtlikuks ja isegi mõtlen, kas panna ennast siin kirja. Ma üksinda väga ei kipu, aga samas.. kui keegi liituda ei taha, siis ei jää midagi muud väga üle.
     Igatahes, kui keegi Pärnu kandist viitsib ja tahab, siis andke teada. :)

I'm not going cause I've been waiting for a miracle..

     Ma ei jõua talve tulekut ära oodata. Ma tahan kogu kupatust. Paksu valget lund, punaseid põski, elektrit täis juukseid(need käivad vastikult närvidele, aga on osa talvest), piparkookide ja mandariinide laadungit, verivorsti, uisutamist, jõule, jõulukaunistusi, jõulutulesid, päkapikke, raadiost kostvaid jõululaule, igaastaseid magedaid jõulufilme, mida eesti kanalid ikka ja jälle näitavad, uut aastat võimsa tuleshow'ga, oma sünnipäeva, kinkide saamist ja kinkide tegemist, külmaga kaasnevat "suitsujuga", mida soe hingeõhk tekitab, seda krõbedat jääd, mida on tore puruks astuda, jää peal komberdamist, lootes elu eest, et tasakaal alt ei vea ja piinlikku olukorda tekita, külma käes surres Raksuga mööda Pärnu linna uitamist, monsteritega Tallinna väravate all hängimist, lootes kuskiltki natukene sooja saada ja ma võiksin veel ja veel jätkata..

     Miks ei või lumi juba sadama hakata? Näiteks täna.. kenasti 11.11.11 on ka.. nii m a a g i l i n e oleks, kui esimene lumi just täna maha tuleks. Ja mis puutub kuupäeva, siis kavatsen ma täna, 11.11.11 kell 11.11 midagi soovida. Kui see ka täide ei lähe, siis ilmselt kaotan ma usu maagilistesse kuupäevadesse, sest tänane on ilmselt tõesti minu eluaja kõige erilisem kuupäevakombinatsioon.. 

     Ja väike informatsioonikild veel.. mina, Elena Selge, olen kenasti ajalooolümpiaadile mineja, kuigi ma enese arust ajaloos just k õ i g e helgem pea ei ole - meaning: on aineid, kus ma parem olen. Aga kui saadetakse, siis miks ka mitte. Hakkame Kapten Punajuusiga koos mingites eratundides käima vist või noo.. mina ka ei tea mis plaan täpselt on. Igatahes olen varsti Rooma spetsialist valmis. 

     Ja korra veel: KURAMUSE LUMI, HAKKA SADAMA JA KOHE! 

Take a look at the world around you; Can you see the desperation?

     Ma olen nii väsinud..
     Lihtsalt kõigest..
     Oeh..

     Ma lubasin juba ammu Inglismaa kohta postituse kirjutada, koos oma Londoni päevaplaani ja piltidega, aga mul pole selleks lihtsalt motivatsiooni olnud.. ja ei ole ka praegu. See on ka peamine põhjus miks blogi nii kaua tühjana on seisnud. Mul lihtsalt ei ole tuju, tahtmist ja viitsimist.
     Viimasel ajal on kõik kuidagi n i i kurnav. Iga jumala päev hakkab täpselt samamoodi. The Pretty Recklessi vaiksed Wonderwalli algustaktid algavad, ma avan väsinult silmad, küünitan telefoni järgi ja silmitsen mingi aja ekraani seesmist võitlust pidades. Üks osa tahab tahab äratuskella tunnikese võrra edasi lükata, sissemagamist teeselda ja voodisse jääda, teine, kohusetundlik osa käsib äratuskella kinni panna ja ennast voodist välja ajada. Viimaks võidab see teine osa, kell lendab kinni ja ma lohistan ennast voodi äärele istuma. Enamasti pea valutab ja silme ees oleks justkui mingisugune kerge udukiht, kõik kehaosad tunduvad olevat raskemad kui tavaliselt ja juba püsti tõusmine on vaevaline, rääkimata siis edasi liikumisest. Kuidagi suudan ma ennast aga enamasti dušsialla välja vedada ja siis läheb justkui pisut paremaks. Udukiht ja peavalu vajuvad kuhugi tahaplaanile ja liikmed muutuvad pisut kergemaks. Aga see on alles algus..
     Praeguseks on mul tunne justkui võiks mu mõistus lihtsalt iga hetk kokku joosta. Nagu võiks aju lihtsalt ühel hetkel lakata funktsioneerimast, muutudes mingisuguseks mõttetuks libedaks lihakäntsakaks, millest pole mingisugust tolku. Mu õlul oleks koguaeg justkui mingisugune raskus, mis mind maadligi surub ja lämmatab - isegi hingamine tundub olevat raskem kui varem. Peale selle hingab kool oma kontrolltööde ja hinnetega pidevalt kuklasse, avaldades kohutavat survet olla parem, targem ja tublim ja vahel on mul tunne, et ma lihtsalt koorman ennast vaikselt üle.
     Õnneks on see koolinädal nüüd viimaks läbi. Üks selline koolipäev veel ja ma vist tõesti enam ei jõuaks. Vajuksin mingihetk lihtsalt kuskil vaikselt ära.. Pea on viimasel ajal kas lihtsalt täiesti tühi või siis täidetud kohutava sumina ja mõtete segapuntraga.. mingi hetk suutis kirjanik minus endast märku anda, aga ma pole siiani leidnud motivatsiooni reaalselt midagi kirja panna.. Nagunii ei suuda ma paberil oma mõtteid edasi anda nii nagu ma seda tahaks.. Nii lihtsalt on. Mida sügavamamõttelisemaks ma lähen, seda pealiskaudsem ja haledam tundub jutt kirja panduna..
     Kõik tundub hetkel nii mõttetu.. nagu seisaksin ma lihtsalt ühe koha peal, samas kui kõik teised mööda tuhisevad. Mul oleks justkui ainult see hetk praegu ja see hetk kordub ja kordub ja kordub.. tulevikus ei paista midagi olevat.. ma tahan, et mind ootaks midagi.. et m i n a ootaks midagi.. aga hetkel on kõik lihtsalt tühi. Ja mul ei jää üle muud, kui oodata et see muutuks.

Nevermind i'll find someone like you, i wish nothing but the best for you too..

     Welcome back to fantastic Elena's show - a show about a black girl's adventures in England.

     Eile oli täitsa tore.. käisime ilmselgelt peale õtsi tööd t a a s k o r d jalutamas kuskil siin Hinckley peal. Otsisime surnuaias Richard Smith'i hauda, millega tore legend kaasas käib. Põhimõtteliselt on legend siis selline, et kunagi ammu-ammu oli Richard Smith vist mingi tore rüütel ja tuli siia Hinckley'sse midagi korraldama ja ülbas kuskil mingi tähtsa ninaga ja siis ta lihtsalt pussitati surnuks. Ja nüüd pidavat ta hauakivi kas kahekümnendal või kaheteistkümnendal aprillil verd higistama - tema surma aastapäev või midagi - ja siis me mõtlesime, et otsime selle hauakivi üles, et siis õts teab kuhu aastapäeval minna. Ilmselgelt me seda siiski ei leidnud. Ei imesta ka arvestades seda et enamik hauakividest polnud seal isegi mitte loetavad. Peale toredat jalutuskäiku avastasime, et meil on kõhud tühjad ja käisime seega mingist sajast erinevast söögikohast vist läbi. Igasse kohta läksime sisse, vahtisime tükk aega lolli näoga menüüd ja läksime siis uuesti välja. Lõpuks võtsime mingist fish'n'chips kohast kanaburksi ja sibularõngaid. Enda arust võtsime chipse ka, aga mina ei tea.. neid meile ei antud ja raha ka nende eest ei küsitud. 

     Aga t ä n a käisime Birminghamis. Fun, fun, fun. Šoppasime või vähemasti üritasime šopata. Käisime hiigelsuurtes keskustes ja hüppasime sisse sellistesse awesomitesse poodidesse nagu näiteks Forever21 ja H&M. Imelik on see, et riided on Eesti omadega hästi sarnased. Hästi palju on triibulisi asju ja selliseid lohvakaid kampsuneid. Aga Eesti poodidega on erinevus selles, et need reaalselt u p u t a s i d inimestest. Raske oli liikuda, kõik rapsisid igal pool ja põrand oli ka reaalselt riideid täis. Käisin ka paarist sellisest eriti enda maitse järgi poodidest läbi - band stuff etc. - ja suutsin ühes isegi ühe äärmiselt toreda ja ütlemata ilusa poemüüjaga toredasse vestlusesse langeda. Arvestades seda kui kaua me šoppasime, siis on tulemus üsna kesine. Sain ainult Primark'ist pidžaama, p e s u (see on selline awesome asi, mida ma mainima pidin), ja ühe sõrmuse. Pärast aga olid meie jalad kogu sellest viietunnisest tammumisest valusad ja me läksime Happy feeti, mis on see tore asi, kus jalad akvaariumisse pistad ja siis need väikesed kalakesed närivad vaikselt seda nahka jalgade ümbert. Uus kogemus taaskord, eksole. Tagasi sõitsime rongiga ja ma pean mainima, et peale siinse rongiga sõitmist ei taha ma Eestis vist enam kunagi rongi istuda. Siinne rong on reaalselt n i i kuradima mugav. Sõidab vaiksemalt ja sujuvamalt kui auto ja istud nagu tugitoolis. Super. 

     Aga tänane õhtu oli veider. Millegipärast sattusin ma nagu muuseas erinevate inimestega sellistel deepidel jututeemadel vestlema ning suutsin sada korda oma tuju muuta. Ühel hetkel olin mases, siis pohhuistlik, siis mingihetk täitsa õnnelik ja nii edasi. Tüüpiline mina. Igatahes veendusin ma selles, et ma olengi reaalselt suutnud ära rikkuda ühe asja, mis oleks võinud täitsa tore olla, aga nagu ma lõpuks järeldusele jõudsin.. fuck that.. ikka juhtub. "There's no mistakes, only lessons" nagu Raksu nii toredasti ütles. 

     Piltide koha pealt on lugu üsna nigel.. ilmselgelt pole ma väga viitsinud digikaga mässata ja Birminghami pildid on veel kaameras ja kaamera kuskil magava õe taga ja ma ei viitsi seda otsima hakata.. seega tuleb ainult pilt meie maja kassist Felixist ja minu eilsest hommikusöögist pluss siis väike pudi-padi.. 

Why worry? It's killing me.. [PÜHENDUSEGA RAGNE JUUSILE]

     Ja olengi ametlikult Inglismaal ning täiesti elus ja terve. Teist päeva juba tegelikult, aga arvestades seda, et ma esimesel päeval suurt midagi ei teinud, siis ei hakanud ma ka kirjutama. Lennukisõit läiks t ä i t s a hästi. Kui lennuk maast üles tõusis, siis võttis kergelt muigama, umbes et "ja sõidangi", jõllitasin kuidas maapind väiksemaks muutus, aga varsti läks igavaks ära. Lugesin poolteist tundi oma teen vogue'i ja ülejäänud tund või natukene rohkem igavlesin niisama. Muidugi oli minu taha ennast istuma sättinud ka mingi väike tüdruk, kes oma isaga vestles ja t e r v e tee närviajavalt targutas, nii et ma lõpuks lihtsalt igale ta kommentaarile peas eriti sarkastiliselt vastasin ja lollakaid nägusid omaette tegin - mhmh, nii imelik ma olengi. Maandumine oli ka täitsa tore, kõhust käis kõrgust kaotades see kõditunne läbi ja raske oli uskuda, et nüüd ma olengi Inglismaal. Lennukist lennujaama sõidutas mingisugune kahtlane buss, käisin passikontrollist läbi, võtsin oma teise kohvri ka ja siis läksin nende kahega kuidagi komberdades ootesaali kus õts ootas. Siis sõitsime kahe bussiga kenasti kokku nii kaks tundi ja jõudsime siis viimaks Hinckley'sse. Eile käisime veel kahes väiksemas toidupoes ja noh.. suurt muud ei teinudki.
     Täna olin kella kolmeni majas sõna otseses mõttes luku taga, sest õts unustas mulle majavõtme anda hommikul. Sõin, vahtisin telekat, istusin läpakas ja passisin niisama tühja. Peale kolme, kui õts viimaks koju tuli läksime niisama Hinckley peale rändama. Käisime kohalikul kauba- või peatänaval, astusime paarist poest läbi, aga suurt midagi ei ostnud - peale sirgendaja, sest ilmselgelt oli õtsi sirgendaja kadunud ja mina enda oma ei võtnud, sest tal pidi olema. Käisime veel surnuaiast läbi, kus oli reaalselt eraldi nurk sellistele alla aastastele lastele, kes siis olid kas surnult sündinud või peale paari kuud ära surnud. Hauakividel olid sellised hästi armsad luuletused ja haudadel mänguasju ja muud seesugust. Üleüldse oli surnuaedades hästi palju selliseid suuri uhkeid hauakivisid, kõigile midagi ilusat peale kirjutatud. Sealt läksime mingisugusesse suurde sellisesse rimi või selveri sarnasesse toidupoodi, kus ma ilmselgelt igasugu magusat kokku ostma pidin.
     Aga rääkides muljetest, siis reaalselt peaaegu kõik on nagu filmides. Majad on kõik sellised ühesugused väikesed ja kohe teede ääres kõrvuti, sissesõiduteedel tihti mingisugused porched või siis just sellised vanad uunikumid. Kõik inimesed on kuidagi hästi viisakad ja poemüüjad reaalselt vabandavad, kui sa oled järjekorras pidanud pisut kauem seisma. Kõik on hästi jutukad ja üleüldse on see Eestiga võrreldes väga harjumatu.
     Ajavahe on harjumatu. Ma olen siiani Eesti ajas ja siinse aja järgi juba kella kümnest hakkan vaikselt ära vajuma. Homme pean vist kell üheksa ärkama ja kuskil rongijaamas enne ühte ära käima, et omale mingisuguse soodusasi ära teha. Vaatab kas viitsin üksi minna või lähen laupäeval koos õtsiga.
     Olgugi et siin kõik hästi tore ja ä ä r e t u l t vägev on, igatsen ma siiski teatud asju Eesti juures. Selliseid väikesed nüansse ja ilmselgelt mõningaid inimesi, aga samas tagasi veel kohe kindlasti ei tahaks tulla.
     Aga nüüd mõned pildid ka, mis ma täna tegin:

Don't let them find us or we're dead, so promise me, you won't leave my side..

     Homme siis Inglismaale, nii ulmeline kui see ka ei tundu. Saan esimest korda lennukiga lennata - kusjuures teen seda täiesti ü k s i - ja ilmselt ekslen pool päeva lennujaamades, üritades aru saada kuhu ma minema ja mida ütlema pean. Lennuk peaks kuskil kolme-nelja vahel minema homme, lend kestab kuskil kolm tundi vist ja meie aja järgi kuskil kaheksaks peaksin kindlasti kohal olema. Inglismaaga on ju tore kahetunnine ajavahe ka, seega ma reaalselt lähen siin kuskil kolmest lennuki peale, sõidan kolm tundi ja inglismaa aja järgi kell neli olen seal.. mindfuck much.
     Nii et homme samal ajal olen siis kas:
  1) Inglismaal
  2) kuskil üksikul saarel Robison Crusoed mängimas
  3) teispoolsuses kummitamas
     Juhuks, kui tõeks peaks saama see kolmas variant, oleks ilmselt mõistlik endale siin ja praegu üks tore testament koostada - mitte, et mul oleks nüüd i l g e l t palju asju pärandada.
   * Mu riidekapisisu saaks endale Mammu, kes sealt nagunii näiteks seda musta-valgetriibulist lohvakat kardigani ja jänesega halli lohakat kampsunit endale tahab.
   * Kõik need toredamad ja paremad raamatud mu riiulist võiks vast Raks endale võtta, arvestades seda, et ta on üks selline tore inimene, kellele ka reaalselt m e e l d i b lugeda.
   * Kogu mu pangakaardi sisu läheks ükskõik missugusele loomade varjupaigale.
   * Ahjaa.. mu voodi ja hunniku voodipesu võib siis Viljandisse saata jah, nagu ma lubasin. :)
   * Läpakas, telekas, ipod ja mobiil paluks igaks juhuks mulle kirstu kaasa panna - mine tea, võib olla teispoolsuses selliseid asju ei eksisteeri ja ilma ma lihtsalt ei saa, olgu ma siis surnud või elus.
     Lisaks veel seda ka, et kui ma reaalselt peaksingi vedru välja viskama, siis võite kindlad olla, et rahus puhata ma ei kavatse ja olen juba varsti äärmiselt trolli kummitusena tagasi ja kellel viitsimist ja häkkimisoskusi võib mu facebooki minna ja seal pisut teisi hirmutada staatustega nagu: "Elena Selge is playing chess with the devil" või "Just chillin' with mah mate Hitler, thinkin' bout takin' ovah da world,"
     So, this is all, i guess.. Viimaste sõnadeks võiks olla midagi deep'i ehk.
     Kui ma tõesti peaksingi siit toredast maailmast lahkuma, siis teadke, et mul on vaatamata kõigele tõesti kahju minna - nii palju on jäänud tegemata, nii palju on jäänud nägemata, nii palju on jäänud kogemata, nii palju on jäänud tundmata ja nii palju on jäänud ütlemata. Oleks tõesti kahju nüüd minna..

i'm on the edge of the rooftop, thinking nobody will ever know..

     Ma olen masendav inimene, lihtsalt masendav. 50% ajast ma reaalselt vihkan iseennast, 40% ajast suudan ma ennast kuidagi ääri-veeri taluda, 9,9% ajast olen ma endaga ehk enam-vähem isegi rahul ning ainult 0,1% ajast olen ma enesega täiesti rahul ja võib olla isegi natuke uhke.
     Ja hetkel ei räägi ma isegi mitte välimusse puutuvatest ebatäiuslikkustest, kuigi jah, kõik need lõpmatud bad hair day'd kogu mu toredat suhtumist endasse just eriti paremuse poole vii ja muust välimusse puutuvast ei hakka ma vist isegi mainima.
    Aga nüüd asja poindini. Ma olen põhimõtteliselt enesehävituslik. Ma justkui teeksin endale meelega haiget ja hetkel ei räägi ma tehtud ja tegemata asjadest, vaid pigem sellest mis pidevalt mu peas toimub. Ma lihtsalt justkui meelega haagin ennast i g a j u m a l a k o r d liiga tugevalt inimeste külge ja seda k a u g e l t k i liiga ruttu. Keegi osutab mulle natukenegi tähelepanu ja ma automaatselt eeldan, et võin tema peale loota või temaga arvestada, mu mõistus suudab selles inimeses leida üles iga viimse kui hea asja ja seega koostab mu pea temast mingisuguse liigagi ilustatud ja täiusliku pildi ning tekitab tunde, et mul on ikka nii kuradima räigelt vedanud, et selline n i i ideaalilähedane inimene m u l l e tähelepanu pööras. Kõikidele vigadele ja puudujääkidele ei pööra ma lihtsalt tähelepanu ja kui see tõelisus mulle siis viimaks näkku laiatab on sellega kuidagi n i i raske hakkama saada. Ja kõik see on kinni lihtsalt minu mõtlemises.
     Oleks see siis kõik, eksole. Aga ei. Ilmselgelt suudan ma k õ i k e nii isiklikult võtta, kui isiklikult kõike üldse võimalik on võtta ning ma kipun püstitama inimeste suhtes ootusi ja lootusi ja üldjuhul kõik need ootused ja lootused viimaks lihtsalt vajuvad kokku, jättes mu üksinda selle kohutavalt vastiku tühja tundega kõhus.
     Peale selle vingun ma pidevalt nagu poleks mul kedagi, kelle poole rasketel hetkedel pöörduda, aga tegelikult ju on. Probleem on lihtsalt minust. Ma reaalselt lihtsalt ei tunne ennast mugavalt rasketest probleemidest ja muredest rääkides. Mul on probleeme usalduse, enese avamise ja emotsioonide välja näitamisega, seega pole ime kui ma oma ühe neutraalse üldjuhul-täitsa-õnnelik-ja-sõbralik emotsiooniga kuidagi tuim tundun. Ma ei kujuta ette, millal ma endale sellised kaitsemüürid ette suutsin ehitada, aga mul on tõsiseid raskusi nende maha lõhkumisega.
     Ja tegelikult võiksin ma enese mahategemisega veel pikalt-pikalt jätkata, aga mida rohkem ma sellest kirjutan, seda rohkem vigu ma leian ja ma kardan et kui ma juba otsima hakkan, siis ma ei suudagi lõpetada. Ja siis pean ma otsa vaatama reaalsele lõpmatule vigadehulgale ja mu enesehinnang suudab v e e l madalamale langeda. Hetkel on lihtsalt üks selliseid... pahasid hetkesid..

I am fueled by all forms of failure..

     I'M A DISGRACEFUL HUMAN BEING!
Ilmselgelt oskan ma kõik toreda alati ära rikkuda, sest ilmselgelt kui mul miski vähegi hästi läheb, siis heidab elu asjade käigule pilgu peale ja otsustab, et enough is enough ja tekitab midagi kuradima nõmedat..
     Miks kurat ma üldse elu süüdistan praegu? Ilmselgelt pean ma ainult ennast süüdistama, sest jah.. selle olukorra tekitasin ma kohe kindlasti ainult oma lolli pea ja mõistuse puudumisega..

Wake up your a drama queen, carry on like your supposed to be.

     Miks on nii, et alati pean mina pingutama, aga keegi minu pärast pingutama ei vaevu? Miks on nii, et alati pean mina vabandama, aga vabandusi oodata polekski mul justkui õigust? Miks on nii, et alati pean mina sulaselget tõtt rääkima, aga teiste puhul otsekohesust oodata on liiga palju palutud? Miks on nii, et alati pean mina edast kõik andma, ilma õieti midagi vastu saamata? Miks on nii, et alati olen mina süüdi, aga teisi süüdistada ma ei tohi? Miks on nii, et mina leian alati aega, aga minu jaoks aega ei leita? Miks on nii, et mina olen alati teiste jaoks olemas, aga minu jaoks olemas ei olda?

     Mulle nii meeldis mu draamavaba elu..

   

"Do you know how long it takes before we die?"

     Ma olen ilmselgelt pisut laisaks muutunud siin vahepeal, aga no mida ühelt Rebelena Koheüldsemitteniiselge'lt muud oodata ongi. Üleüldiselt olen ma eelmise aastaga võrreldes kuidagi lohakaks ja hoolimatuks muutunud - hinnete, kooli ja kohustuste suhtes just. Kui eelmisel aastal näiteks kolme saades oli mul paanika ja ma otsisin meeleheitlikult viisi, kuidas seda parandada ning kui ma seda teha ei saanud, siis oli kõhus veel mitu-mitu päeva järjest selline vastik tunne nagu kõik oleks kuidagi väga valesti, siis nüüd on kuidagi üsna suva sellest. Kolm on kolm - suurt vahet pole. Mitte et mul neid palju kogunenud oleks, aga noo üks tuleb ikka ära jah.
     Lubasin rebastenädala pildipostitust tegelikult siin millalgi, aga ma pole viitsinud seda siiani teha, sest erinevatelt aadressidelt neid pilte otsida ei ole tegelikult sugugi nii lõbus, kui arvata võiks. Aga jah, igast päevast mõned pildid siiski tulevad.

     I päev

     II päev

III päev

IV päev