Well you said that we would still be friends.

     Alguses ei saa pidama, pärast ei saa vedama võiks mu blogimisstiili kohta vist öelda. Ehk siis.. kui ma blogi uuesti käima löön, siis postitan ma alguses nii megapalju ja nii megatihti ja siis hakkab kõik jälle vaikselt unne vajuma, kuni tekib jälle pikem paus, milles ma pärast kunagi hiljem motivatsioonipuudust, tüdimust ja väsimust süüdistan - kusjuures süüdistan ma neid täiesti õigustatult.
     Aga tegelikult tahtsin ma esiteks mainida võimekustesti. Ehk siis me tegime kunagi ammu mingisuguse võimekustesti - psühholoog korraldas selle tegemise - ja täna saime siis tulemused kätte. Ning ma sain teada, et ma polegi loll kui lauajalg. Okei, ma ei arvanudki, et ma päris debiilik olen, aga tulemused olid üllatavalt head. No üllatav polnud muidugi see, et kõige parem olen ma humanitaaraladel - mis tekitab küsimuse, miks ma reaalkoolis ja üdini reaalainetele pühenduvas klassis käin, aga see selleks. Üleüldse on mu tulemused kokkuvõtlikult VÄGA HEAD. Olen VI tasemel, mis tähendab seda, et mu keskmine hinne peaks olema 4,76 või üle ehk peaksin kõrgkoolis suurepäraselt hakkama saama. Selle üle ma üldse ei imesta, et mu loogiline mõtlemine ja matemaatiline mõtlemine sellised suhteliselt nõrgapoolsed on, vähemasti igasugu sõnalise osaga võrreldes. Igatahes olid tulemused positiivselt üllatavad ning mu ego taastus pisut lõbusalt ja ma taipasin, et kogu ülejäänud klassiga võrreldes pole mu tase sugugi halvem.
     Teiseks tahtsin kaagutada pisut teemal "küll Eesti on väike". Ehk siis sain ma täna teada, et üks mu sõbranna oli lasteaias mu rühmakaaslane ja ma reaalselt ei saanud mingil põhjusel sellest varem aru. Ja nüüd järsku teiste abiga lahvatas pirn põlema ja see on lihtsalt n i i veider arvestades seda, et me käisime Türil lasteaias ja nüüd me käime mõlemad Pärnus koolis. Ja naljakas on see kui samasugune ja samas nii erinev ta praegu on. Välimuses on sellised elemendid, mis on kuradima sarnased selle lasteaiatšikiga keda ma teadsin ja samas on iseloom totaalselt teistsugune. Ja see paneb omakorda mõtlema, kuidas inimesed aja jooksul muutuda võivad.
     Hästi palju on väiteid, et inimesed ei muutu ja n-ö teised võimalused on mõttetud. Minu teooria on teistsugune. Mina leian, et inimesed võivad muutuda kui nad seda ainult ise tahavad. Tõsi, niisamalihtsalt või teiste sunnil ei muutu keegi, aga tahtejõud on miski, mis võib imesid teha. Ja see on miski, mida ma omast käest tean. Pole minagi ju täpselt see, kes ma mõned aastakesed tagasi olin ja samas pole see mõne aastatagune mina see, kes ma olin lasteaias. Kui sa ise leiad, et miski võiks või peaks teisiti olema, siis pole raske seda muuta. That's my theory.

PS: Ma avasin uuesti ka vyou ehk siis http://vyou.com/wonderless küsige. :D
Ja kaks blogiposti järjest olen ma pealkirja võtnud Gotye laulust "Somebody That I Used To Know" ja ma panen ühe mega coveri ka sellest siia.

You can get addicted to a certain kind of sadness..

     Päris tore on peale rohkem kui kahte kuud uuesti blogi lahti teha ja siia midagi kirjutada. Ma olen tegelikult juba päris pikka aega vaadanud ja mõelnud kui nukras leinameeleolus see on - ja seda sõna otseses mõttes - aga pole olnud motivatsiooni olukorda ka parandada. Tegelikult on üsna irooniline, et ma praegu selleks kuskilt imekohast motti leidsin, arvestades seda kui motivatsioonivaene mu elu viimased.. ma isegi ei tea.. neli(?) nädalat(igatahes kaua aega) olnud on.
     Ma olen jälle väsinud. Seekord on tegu kevadväsimusega, vähemasti ma arvan. Naljakas on see, et üksatapuha kui palju ma magan - kas siis paar tundi või lausa kaksteist tundi jutti - ma olen ikka väsinud ja tüdinud ja tahaksin uuesti voodisse kerra tõmmata ja lihtsalt olla. Tekib tunne nagu ma võiksingi ilma probleemideta terve igaviku voodis veeta ja sellest poleks midagi. Ma ei mäleta et mul oleks varem kevadväsimust olnud. Tegelikult on kevad kuradima ilus aastaaeg - ehk isegi kõige ilusam - ja on veider, et mul just nüüd selline tüdimus on. Võib olla on süüdi pikk-pikk veerand, mis nüüd iga hetk läbi saamas on?
     Sellest rääkides.. kui ma juba blogin, siis võiks teid lugejaid oma eluga vist kah kurssi viia. Ja kõige märkimisväärsem asi mu elu juures on muidugi tulevane vaheaeg, mille jooksul kavatsen kevadväsimusest üle saada - mis kavatsen, SAANGI. Nimelt lähen mina, Miss Elena Selge ja ka Miss Ragne Juus 16ndal märtsil(kuni 26. märts) Küprosele. Ja sellest saab parim puhkus ü l d s e. Ma just taipasin, kuidas ma kipun ärevaid uudiseid teatavaks tehes endast kui kolmandast isikust rääkima. :D:D
     Aga jah.. mis veel? Ma hakkasin endale raamatuid ostma. Lihtsalt suvalt.. ostma ja ostma ja ostma, et oleks mida raamaturiiulisse panna ja uhkelt vaadata - muidugi mõista ostan ma häid raamatuid, mille ma esmalt läbi loen ja siis uhkelt raamaturiiulisse panen, et kunagi uuesti lugeda. Ja sellega seoses.. ma ostsin ja lugesin läbi Hunger Games'i triloogia ja see on n i i hea. Although kogu sarja lõpus olen ma siiani pisut pettunud, olgugi et see oleks pidanud vist pigem õnneliku kui kurva lõpu alla käima. Minu jaoks oli see lõpp tuim ja tundetu ja külm ja seda triloogiat oleks saanud palju kirglikumalt ja paremini lõpetada - isegi kui süžee samaks jätta. Lihtsalt.. kirjutamisesse oleks saanud rohkem kirge panna. Ma ei tea.. see jättis lihtsalt enesest sellise tühja ja külma tunde maha. Veider, arvestades seda kui mõnus ja hästikirjutatud kõik ülejäänu oli. Ja nüüd ma ootan Hunger Games'i filmi, mis 23ndal välja tuleb, olgugi et ma olen siis alles Küprosel. Lisaks ootan ma Now Is Good'i - ehk siis Before I Die järgi vändatud filmi - kuigi ma kardan, et nad rikuvad selle ära. Juba treiler näitas, et sinna on sisse põimitud kohti, mida raamatus isegi polnud. Ma tahaks, et nad kasutaksid ilusaid ütlusi ja sõnu, mis raamatus olid, aga ma kardan, et nad jätavad kõige ilusamad kohad välja ning rikuvad sellega selle peamise võlu ära.
     Igatahes.. üritan selle postitusega uuesti sadulasse istuda ja blogi käima tõmmata ning kogu selle leinameeleolu siin jäädavalt lõpetada.