Nevermind i'll find someone like you, i wish nothing but the best for you too..

     Welcome back to fantastic Elena's show - a show about a black girl's adventures in England.

     Eile oli täitsa tore.. käisime ilmselgelt peale õtsi tööd t a a s k o r d jalutamas kuskil siin Hinckley peal. Otsisime surnuaias Richard Smith'i hauda, millega tore legend kaasas käib. Põhimõtteliselt on legend siis selline, et kunagi ammu-ammu oli Richard Smith vist mingi tore rüütel ja tuli siia Hinckley'sse midagi korraldama ja ülbas kuskil mingi tähtsa ninaga ja siis ta lihtsalt pussitati surnuks. Ja nüüd pidavat ta hauakivi kas kahekümnendal või kaheteistkümnendal aprillil verd higistama - tema surma aastapäev või midagi - ja siis me mõtlesime, et otsime selle hauakivi üles, et siis õts teab kuhu aastapäeval minna. Ilmselgelt me seda siiski ei leidnud. Ei imesta ka arvestades seda et enamik hauakividest polnud seal isegi mitte loetavad. Peale toredat jalutuskäiku avastasime, et meil on kõhud tühjad ja käisime seega mingist sajast erinevast söögikohast vist läbi. Igasse kohta läksime sisse, vahtisime tükk aega lolli näoga menüüd ja läksime siis uuesti välja. Lõpuks võtsime mingist fish'n'chips kohast kanaburksi ja sibularõngaid. Enda arust võtsime chipse ka, aga mina ei tea.. neid meile ei antud ja raha ka nende eest ei küsitud. 

     Aga t ä n a käisime Birminghamis. Fun, fun, fun. Šoppasime või vähemasti üritasime šopata. Käisime hiigelsuurtes keskustes ja hüppasime sisse sellistesse awesomitesse poodidesse nagu näiteks Forever21 ja H&M. Imelik on see, et riided on Eesti omadega hästi sarnased. Hästi palju on triibulisi asju ja selliseid lohvakaid kampsuneid. Aga Eesti poodidega on erinevus selles, et need reaalselt u p u t a s i d inimestest. Raske oli liikuda, kõik rapsisid igal pool ja põrand oli ka reaalselt riideid täis. Käisin ka paarist sellisest eriti enda maitse järgi poodidest läbi - band stuff etc. - ja suutsin ühes isegi ühe äärmiselt toreda ja ütlemata ilusa poemüüjaga toredasse vestlusesse langeda. Arvestades seda kui kaua me šoppasime, siis on tulemus üsna kesine. Sain ainult Primark'ist pidžaama, p e s u (see on selline awesome asi, mida ma mainima pidin), ja ühe sõrmuse. Pärast aga olid meie jalad kogu sellest viietunnisest tammumisest valusad ja me läksime Happy feeti, mis on see tore asi, kus jalad akvaariumisse pistad ja siis need väikesed kalakesed närivad vaikselt seda nahka jalgade ümbert. Uus kogemus taaskord, eksole. Tagasi sõitsime rongiga ja ma pean mainima, et peale siinse rongiga sõitmist ei taha ma Eestis vist enam kunagi rongi istuda. Siinne rong on reaalselt n i i kuradima mugav. Sõidab vaiksemalt ja sujuvamalt kui auto ja istud nagu tugitoolis. Super. 

     Aga tänane õhtu oli veider. Millegipärast sattusin ma nagu muuseas erinevate inimestega sellistel deepidel jututeemadel vestlema ning suutsin sada korda oma tuju muuta. Ühel hetkel olin mases, siis pohhuistlik, siis mingihetk täitsa õnnelik ja nii edasi. Tüüpiline mina. Igatahes veendusin ma selles, et ma olengi reaalselt suutnud ära rikkuda ühe asja, mis oleks võinud täitsa tore olla, aga nagu ma lõpuks järeldusele jõudsin.. fuck that.. ikka juhtub. "There's no mistakes, only lessons" nagu Raksu nii toredasti ütles. 

     Piltide koha pealt on lugu üsna nigel.. ilmselgelt pole ma väga viitsinud digikaga mässata ja Birminghami pildid on veel kaameras ja kaamera kuskil magava õe taga ja ma ei viitsi seda otsima hakata.. seega tuleb ainult pilt meie maja kassist Felixist ja minu eilsest hommikusöögist pluss siis väike pudi-padi.. 

Why worry? It's killing me.. [PÜHENDUSEGA RAGNE JUUSILE]

     Ja olengi ametlikult Inglismaal ning täiesti elus ja terve. Teist päeva juba tegelikult, aga arvestades seda, et ma esimesel päeval suurt midagi ei teinud, siis ei hakanud ma ka kirjutama. Lennukisõit läiks t ä i t s a hästi. Kui lennuk maast üles tõusis, siis võttis kergelt muigama, umbes et "ja sõidangi", jõllitasin kuidas maapind väiksemaks muutus, aga varsti läks igavaks ära. Lugesin poolteist tundi oma teen vogue'i ja ülejäänud tund või natukene rohkem igavlesin niisama. Muidugi oli minu taha ennast istuma sättinud ka mingi väike tüdruk, kes oma isaga vestles ja t e r v e tee närviajavalt targutas, nii et ma lõpuks lihtsalt igale ta kommentaarile peas eriti sarkastiliselt vastasin ja lollakaid nägusid omaette tegin - mhmh, nii imelik ma olengi. Maandumine oli ka täitsa tore, kõhust käis kõrgust kaotades see kõditunne läbi ja raske oli uskuda, et nüüd ma olengi Inglismaal. Lennukist lennujaama sõidutas mingisugune kahtlane buss, käisin passikontrollist läbi, võtsin oma teise kohvri ka ja siis läksin nende kahega kuidagi komberdades ootesaali kus õts ootas. Siis sõitsime kahe bussiga kenasti kokku nii kaks tundi ja jõudsime siis viimaks Hinckley'sse. Eile käisime veel kahes väiksemas toidupoes ja noh.. suurt muud ei teinudki.
     Täna olin kella kolmeni majas sõna otseses mõttes luku taga, sest õts unustas mulle majavõtme anda hommikul. Sõin, vahtisin telekat, istusin läpakas ja passisin niisama tühja. Peale kolme, kui õts viimaks koju tuli läksime niisama Hinckley peale rändama. Käisime kohalikul kauba- või peatänaval, astusime paarist poest läbi, aga suurt midagi ei ostnud - peale sirgendaja, sest ilmselgelt oli õtsi sirgendaja kadunud ja mina enda oma ei võtnud, sest tal pidi olema. Käisime veel surnuaiast läbi, kus oli reaalselt eraldi nurk sellistele alla aastastele lastele, kes siis olid kas surnult sündinud või peale paari kuud ära surnud. Hauakividel olid sellised hästi armsad luuletused ja haudadel mänguasju ja muud seesugust. Üleüldse oli surnuaedades hästi palju selliseid suuri uhkeid hauakivisid, kõigile midagi ilusat peale kirjutatud. Sealt läksime mingisugusesse suurde sellisesse rimi või selveri sarnasesse toidupoodi, kus ma ilmselgelt igasugu magusat kokku ostma pidin.
     Aga rääkides muljetest, siis reaalselt peaaegu kõik on nagu filmides. Majad on kõik sellised ühesugused väikesed ja kohe teede ääres kõrvuti, sissesõiduteedel tihti mingisugused porched või siis just sellised vanad uunikumid. Kõik inimesed on kuidagi hästi viisakad ja poemüüjad reaalselt vabandavad, kui sa oled järjekorras pidanud pisut kauem seisma. Kõik on hästi jutukad ja üleüldse on see Eestiga võrreldes väga harjumatu.
     Ajavahe on harjumatu. Ma olen siiani Eesti ajas ja siinse aja järgi juba kella kümnest hakkan vaikselt ära vajuma. Homme pean vist kell üheksa ärkama ja kuskil rongijaamas enne ühte ära käima, et omale mingisuguse soodusasi ära teha. Vaatab kas viitsin üksi minna või lähen laupäeval koos õtsiga.
     Olgugi et siin kõik hästi tore ja ä ä r e t u l t vägev on, igatsen ma siiski teatud asju Eesti juures. Selliseid väikesed nüansse ja ilmselgelt mõningaid inimesi, aga samas tagasi veel kohe kindlasti ei tahaks tulla.
     Aga nüüd mõned pildid ka, mis ma täna tegin:

Don't let them find us or we're dead, so promise me, you won't leave my side..

     Homme siis Inglismaale, nii ulmeline kui see ka ei tundu. Saan esimest korda lennukiga lennata - kusjuures teen seda täiesti ü k s i - ja ilmselt ekslen pool päeva lennujaamades, üritades aru saada kuhu ma minema ja mida ütlema pean. Lennuk peaks kuskil kolme-nelja vahel minema homme, lend kestab kuskil kolm tundi vist ja meie aja järgi kuskil kaheksaks peaksin kindlasti kohal olema. Inglismaaga on ju tore kahetunnine ajavahe ka, seega ma reaalselt lähen siin kuskil kolmest lennuki peale, sõidan kolm tundi ja inglismaa aja järgi kell neli olen seal.. mindfuck much.
     Nii et homme samal ajal olen siis kas:
  1) Inglismaal
  2) kuskil üksikul saarel Robison Crusoed mängimas
  3) teispoolsuses kummitamas
     Juhuks, kui tõeks peaks saama see kolmas variant, oleks ilmselt mõistlik endale siin ja praegu üks tore testament koostada - mitte, et mul oleks nüüd i l g e l t palju asju pärandada.
   * Mu riidekapisisu saaks endale Mammu, kes sealt nagunii näiteks seda musta-valgetriibulist lohvakat kardigani ja jänesega halli lohakat kampsunit endale tahab.
   * Kõik need toredamad ja paremad raamatud mu riiulist võiks vast Raks endale võtta, arvestades seda, et ta on üks selline tore inimene, kellele ka reaalselt m e e l d i b lugeda.
   * Kogu mu pangakaardi sisu läheks ükskõik missugusele loomade varjupaigale.
   * Ahjaa.. mu voodi ja hunniku voodipesu võib siis Viljandisse saata jah, nagu ma lubasin. :)
   * Läpakas, telekas, ipod ja mobiil paluks igaks juhuks mulle kirstu kaasa panna - mine tea, võib olla teispoolsuses selliseid asju ei eksisteeri ja ilma ma lihtsalt ei saa, olgu ma siis surnud või elus.
     Lisaks veel seda ka, et kui ma reaalselt peaksingi vedru välja viskama, siis võite kindlad olla, et rahus puhata ma ei kavatse ja olen juba varsti äärmiselt trolli kummitusena tagasi ja kellel viitsimist ja häkkimisoskusi võib mu facebooki minna ja seal pisut teisi hirmutada staatustega nagu: "Elena Selge is playing chess with the devil" või "Just chillin' with mah mate Hitler, thinkin' bout takin' ovah da world,"
     So, this is all, i guess.. Viimaste sõnadeks võiks olla midagi deep'i ehk.
     Kui ma tõesti peaksingi siit toredast maailmast lahkuma, siis teadke, et mul on vaatamata kõigele tõesti kahju minna - nii palju on jäänud tegemata, nii palju on jäänud nägemata, nii palju on jäänud kogemata, nii palju on jäänud tundmata ja nii palju on jäänud ütlemata. Oleks tõesti kahju nüüd minna..

i'm on the edge of the rooftop, thinking nobody will ever know..

     Ma olen masendav inimene, lihtsalt masendav. 50% ajast ma reaalselt vihkan iseennast, 40% ajast suudan ma ennast kuidagi ääri-veeri taluda, 9,9% ajast olen ma endaga ehk enam-vähem isegi rahul ning ainult 0,1% ajast olen ma enesega täiesti rahul ja võib olla isegi natuke uhke.
     Ja hetkel ei räägi ma isegi mitte välimusse puutuvatest ebatäiuslikkustest, kuigi jah, kõik need lõpmatud bad hair day'd kogu mu toredat suhtumist endasse just eriti paremuse poole vii ja muust välimusse puutuvast ei hakka ma vist isegi mainima.
    Aga nüüd asja poindini. Ma olen põhimõtteliselt enesehävituslik. Ma justkui teeksin endale meelega haiget ja hetkel ei räägi ma tehtud ja tegemata asjadest, vaid pigem sellest mis pidevalt mu peas toimub. Ma lihtsalt justkui meelega haagin ennast i g a j u m a l a k o r d liiga tugevalt inimeste külge ja seda k a u g e l t k i liiga ruttu. Keegi osutab mulle natukenegi tähelepanu ja ma automaatselt eeldan, et võin tema peale loota või temaga arvestada, mu mõistus suudab selles inimeses leida üles iga viimse kui hea asja ja seega koostab mu pea temast mingisuguse liigagi ilustatud ja täiusliku pildi ning tekitab tunde, et mul on ikka nii kuradima räigelt vedanud, et selline n i i ideaalilähedane inimene m u l l e tähelepanu pööras. Kõikidele vigadele ja puudujääkidele ei pööra ma lihtsalt tähelepanu ja kui see tõelisus mulle siis viimaks näkku laiatab on sellega kuidagi n i i raske hakkama saada. Ja kõik see on kinni lihtsalt minu mõtlemises.
     Oleks see siis kõik, eksole. Aga ei. Ilmselgelt suudan ma k õ i k e nii isiklikult võtta, kui isiklikult kõike üldse võimalik on võtta ning ma kipun püstitama inimeste suhtes ootusi ja lootusi ja üldjuhul kõik need ootused ja lootused viimaks lihtsalt vajuvad kokku, jättes mu üksinda selle kohutavalt vastiku tühja tundega kõhus.
     Peale selle vingun ma pidevalt nagu poleks mul kedagi, kelle poole rasketel hetkedel pöörduda, aga tegelikult ju on. Probleem on lihtsalt minust. Ma reaalselt lihtsalt ei tunne ennast mugavalt rasketest probleemidest ja muredest rääkides. Mul on probleeme usalduse, enese avamise ja emotsioonide välja näitamisega, seega pole ime kui ma oma ühe neutraalse üldjuhul-täitsa-õnnelik-ja-sõbralik emotsiooniga kuidagi tuim tundun. Ma ei kujuta ette, millal ma endale sellised kaitsemüürid ette suutsin ehitada, aga mul on tõsiseid raskusi nende maha lõhkumisega.
     Ja tegelikult võiksin ma enese mahategemisega veel pikalt-pikalt jätkata, aga mida rohkem ma sellest kirjutan, seda rohkem vigu ma leian ja ma kardan et kui ma juba otsima hakkan, siis ma ei suudagi lõpetada. Ja siis pean ma otsa vaatama reaalsele lõpmatule vigadehulgale ja mu enesehinnang suudab v e e l madalamale langeda. Hetkel on lihtsalt üks selliseid... pahasid hetkesid..

I am fueled by all forms of failure..

     I'M A DISGRACEFUL HUMAN BEING!
Ilmselgelt oskan ma kõik toreda alati ära rikkuda, sest ilmselgelt kui mul miski vähegi hästi läheb, siis heidab elu asjade käigule pilgu peale ja otsustab, et enough is enough ja tekitab midagi kuradima nõmedat..
     Miks kurat ma üldse elu süüdistan praegu? Ilmselgelt pean ma ainult ennast süüdistama, sest jah.. selle olukorra tekitasin ma kohe kindlasti ainult oma lolli pea ja mõistuse puudumisega..

Wake up your a drama queen, carry on like your supposed to be.

     Miks on nii, et alati pean mina pingutama, aga keegi minu pärast pingutama ei vaevu? Miks on nii, et alati pean mina vabandama, aga vabandusi oodata polekski mul justkui õigust? Miks on nii, et alati pean mina sulaselget tõtt rääkima, aga teiste puhul otsekohesust oodata on liiga palju palutud? Miks on nii, et alati pean mina edast kõik andma, ilma õieti midagi vastu saamata? Miks on nii, et alati olen mina süüdi, aga teisi süüdistada ma ei tohi? Miks on nii, et mina leian alati aega, aga minu jaoks aega ei leita? Miks on nii, et mina olen alati teiste jaoks olemas, aga minu jaoks olemas ei olda?

     Mulle nii meeldis mu draamavaba elu..

   

"Do you know how long it takes before we die?"

     Ma olen ilmselgelt pisut laisaks muutunud siin vahepeal, aga no mida ühelt Rebelena Koheüldsemitteniiselge'lt muud oodata ongi. Üleüldiselt olen ma eelmise aastaga võrreldes kuidagi lohakaks ja hoolimatuks muutunud - hinnete, kooli ja kohustuste suhtes just. Kui eelmisel aastal näiteks kolme saades oli mul paanika ja ma otsisin meeleheitlikult viisi, kuidas seda parandada ning kui ma seda teha ei saanud, siis oli kõhus veel mitu-mitu päeva järjest selline vastik tunne nagu kõik oleks kuidagi väga valesti, siis nüüd on kuidagi üsna suva sellest. Kolm on kolm - suurt vahet pole. Mitte et mul neid palju kogunenud oleks, aga noo üks tuleb ikka ära jah.
     Lubasin rebastenädala pildipostitust tegelikult siin millalgi, aga ma pole viitsinud seda siiani teha, sest erinevatelt aadressidelt neid pilte otsida ei ole tegelikult sugugi nii lõbus, kui arvata võiks. Aga jah, igast päevast mõned pildid siiski tulevad.

     I päev

     II päev

III päev

IV päev

     IV Retsipäev a.k.a NIGGAS, WE FUCKING WON

     NIMI RÄÄGIB ILMSELGELT ENESE EEST. MEIE, 10 A, VÕITSIME 2011 AASTA REBASTERETSIMISE. ME TEGIME SEDA. VÕITSIME TÄIESTI AUSALT, OLLES NÄINUD PALJU-PALJU VAEVA. KÕIK NEED SINIKAD, VÄÄNAMISED JA LIHASTE ÄRATÕMBAMISED OLID SEDA LÕPUHETKE VÄÄRT. OLI TÕSISELT KIRJELDAMATU TUNNE, KUI SEE A TÄHT NÄHTAVALE ILMUS, KINNITADES MEIE VÕITU. TERVE MEIE KLASS LIHTSALT HÜPPAS JA KARGAS JA KALLISTAS ÜKSTEIST. MÕNED NUTSID, MÕNED NAERSID JA KÕIK OLI LIHTSALT NII-NII SUPER. ME VÕITSIME, ME TEGIME SEDA JA KAHE AASTA PÄRAST OLEME MEIE JUMALAD. TÄNUD KAHETEISTKÜMNENDALE A'LE SUUREPÄRASE NÄDALA, SUUREPÄRASE ÕHTU JA SUUREPÄRASE PEO EEST!
     MA VÕIKSINGI CAPSIGA KIRJUTAMA JÄÄDA. EMOTSIOONID ON LAES. KÕIK ON LIHTSALT SUPER!