Ma ei ole nii ammu bloginud. Hah, peaks huvi pärast üle lugema mitut postitust ma nende sõnadega alustanud olen. Lihtsalt.. ma ei ole üldjuhul selline "tegin seda ja teist ja kolmandat ja sain kolm uut pluusi ja ühe seeliku ja ostsin poest õunamaitselise pulgakommi" tüüpi blogi. Vähemasti ma üritan mitte sellist tüüpi blogi olla. Pigem kirjutan ma oma mõtetest kui tegemistest. Neid, keda tegemised huvitavad saavad nende kohta alati küsida, aga out of blue välja sadada ja "mis sa mõtled?" küsida on kuidagi veider ja niimoodi peale sadades oleks mu aus vastus ilmselt midagi "ma mõtlen, et ma võiks alt viineripirukaid tuua" sarnast. Aga see selleks..
Aga ühe lõiguga oma elu updated võiks siiski edasi anda ehk? Mmn, kool hakkas, ma olen üheteistkümnendik ja otsustasin sel aastal asjalikumaks õppuriks hakata. Lähen 10-11 õhtul magama, ärkan 6.00-6.30 hommikul ja saan üsna korralikult magada, koolis panen tähele, olen erksam ja all in all on nagu kooliaasta siiani olnud nii palju parem kui terve eelmine kooliaasta mil mul 90% ajast sügis/kevad/taliväsimus oli. Aga noh, see aasta on ainult kaks nädalat kah kestnud. Siis.. praegu levivad mingisugused viirused ja mina olen haigestunud ägedasse hingamisteede katarri (midagi bronhiidi sarnast - hingamisteede põletik) ja kõik teised on ka haiged, koolis pole vist inimest, kes poleks kas või natukenegi tõbine ja.. ma ostsin tuhkru. Seda viimast teavad kõik, kes facebookis ilmselt mu uuemaid pilte on märganud. Igatahes, tema nimi on Bella ja ta on reaalselt kõige energilisem, armsam ja agressiivsem lemmik üldse. Ja agressiivsust pean ma ka positiivselt silmas, selles suhtes et ta on selline pealetükkiv ja ei võõrasta ja äkiline. Hetkel tudub ta oma puuris, keeleots pisut suust väljas, pleedi sees ja ma ei julge häältki teha. Üleüldse on tuhkrukasvatamine paras paanika, sest nende kohta lugedes tundub, et iga väiksem asi võib neile viga teha või tervise tuksi keerata ja iga väheke out of ordinary olukord/hääl/tegutsemine tekitab paanika ja ma torman foorumitesse uurima, kas see on normaalne. Aga siiani on kõik hästi. :D
Well, that's about it.. Ja nüüd Elena suurte mõtete juurde.
Ma olen tegelikult juba ammu mõelnud sellest kirjutada. Aga.. olete te kunagi mõelnud kui imelik see on, et kõik inimesed meie ümber on oma mõtete ja tunnetega isiksused. Selles suhtes et.. te kõnnite tänaval, mõtlete näiteks sellest kui badassid te oma kõrvaklappidest tuleva muusika saatel olete või kuidas kodus ootab söök või loodate, et teie tänav pole üles kaevatud ja te ei pea kuskilt põõsastikust koju kalpsama või mõtlete lihtsalt, et teie varbad külmetavad ja pea valutab.. ja siis tuleb teile keegi vastu ja see keegi võib mõelda ükskõik millest.. ta võib mõelda sellest, kuidas ta kardab koju minna, sest sai koolis halva hinde või ta võib mõelda, kuidas ta suhe on lagunemas ja varem või hiljem peab ta selle ära lõpetama või mõtleb ta sellest, kuidas see kaugusest paistev põõsas on sea kujuga.. põhimõtteliselt võib ta mõelda ükskõik mida ja sina mõtled oma ükskõik missuguseid mõtteid ja see on nii veider, et maailmasse mahub nii palju inimesi oma nii paljude mõtete ja tunnete ja ideede ja unistustega.
Ja samas.. mõelge kui veider see on kui paljude inimeste eludes me väikest osa oleme mänginud.. isegi kui see osa on imetilluke ja hõlmab lihtsalt seda, et sa kellegi mesinädalate pildil lollaka näoga tahaplaanile jäid ja nad veel pensionäridenagi seda naeravad. Või oled sa olnud kellegi lasteaiacrush ja nad näitavad veel kunagi enda lastele, et see pisike patsidega tüdruk röövis kunagi issi südame ja nüüd on ta suur ja tähtis arst kuskil ameerikamaal. Ja sa võid kellegi elus ka negatiivset aspekti mängida või olla just inspiratsioon. Su bikiinipilt levib kuskil internetis ja inimesed istuvad arvuti ees ja mõtlevad.. "MA TAHAN KA SELLINE OLLA" ja sinu suurepärase vormis keha pärast hakkavad ka nemad trenni tegema. Või kuulab keegi su lauluvideo kuskil youtubes ja otsustab, et ka tema võib oma häält maailmale demostreerida ja võib olla saabki temast tänu sellele mingisugune suur staar.. või negatiivsest poolest. Keegi su kunagistest klassikaaslastest näitab oma sõpradele klassipilte, osutab sinule ja naerab ja ütleb midagi "näete seda paksukest siin? me kutsusime teda seanäoks, sest noh.. vaadake ise."
Ja kui juba koolikaaslastele ja klassikaaslastele jutt viia. Nii veider et kunagi me võimegi oma lastega maha istuda, klassipildi kätte võtta ja hakata rääkima mis ühest või teisest saanud on. "See poiss käis sõjas.. enam pole tal paremat jalga ja kätt ning ta on luulude pärast vaimuhaiglas" või.. "see tüdruk päästab austraalias kilpkonnasid" või "see oli mu tolle aja parim sõber.. paar aastat pärast lõpetamist läks ta purjuspeaga ujuma ja uppus ära" või "see tegi enesetapu" või "see tüdruk on praegu riigikogus haridusminister" ja nii edasi. Üleüldse on tulevikule mõtlemine veider.
Kerge on mõelda sellele, kuidas sa oled kooli ära lõpetanud ja lähed oma kompsudega kuhugi elama, aga raske on ette kujutada, kuidas sa maksad arveid ja pead elektrimõõte ja asju vaatama ja üles märkima ja kuidas sa pead elamiskuludega arvestama ja pidevalt ise süüa tegema ja pesu pesema ja hakkama valgeid, musti ja värvilisi riideid eraldi sorteerima. Ja veider on mõelda, et sa pead hakkama KÕIKE ise ostma ja ise tegema ja tööl käima ja koolis õppima samaaegselt ja veel veidram on mõelda, et ükskord on sul perekond ja keegi kutsub sind emmeks ja sa oled vana ja sa pead siiani ise otsustama ja ükskord pole sul enam üldse emmet ja issit, kellelt nõu küsida ja.. elu on ikka veider asi.
