And I don't want the world to see me, cause I don't think that they'd understand..

     Ma pole teab mitu päeva päriselt väljas käinud - korraks riidesse panemine ja aeda lippamine, et kõht täis süüa ja tagasi tuppa joosta ei loe. Selle asemel olen ma ennast filmidega ümbritsenud, raamatutega vooderdanud ja kirjutamisega kosutanud. Ja mulle sobib nii. Ma võin terve päeva toas istuda, oma asjadega tegeleda ja varahommikul enne magamaminekut lakke vaadata ja mõelda "vot oli see alles kordaläinud päev", mis sest et ma absoluutselt midagi asjalikku ei teinud.
     Mulle meeldib kaua üleval olla.. lihtsalt istuda ja olla kui kogu ümbrus vaikselt kuskil eemal reaalsuse ja unelmate vahel hõljub. Mulle meeldib magama minna alles siis kui päike vaikselt tõusma hakkab ja tuba olenemata akna ette tõmmatud ruloost on täpselt nii valge, et silmi avades näed sa pisut rohkem kui ainult mööbli siluette. Ja mulle meeldib enne magamajäämist natuke aega lihtsalt olla, vaadata lahtiste silmadega mõnda aega oma tuba selles veidras hämaras valguses, käsi jooksmas vaikselt mööda kassi pehmet kasukat, kõrvades kumisemas kiisu vaikne rütmiline nurrumine, ignoreerides viisi kuidas kassi küüned aeg-ajalt naha sisse tungivad, tegemata päriselt haiget, vaid meenutades lihtsalt et sa oled siin, sa oled elus, sa oled ärkvel ja nii ongi hea.
     Mulle meeldib üksinda kodus olla ja kõvasti möelda. Kõndida toast tuppa ja öelda valjult välja tobedaid lausekõlkse, mis sobiksid rohkem raamatukaante vahele kui reaalsesse ellu. Mulle meeldib voodisse kerratõmbunult hiirvaikses majas lugeda või vaikse muusika taustal kirjutada. Ma ei tahagi välja minna, mulle meeldib nii. Vahel ma mõtlen, et kui mul poleks mingisuguseid kohustusi, siis oleksin ma täielik asotsiaal. Ma lihtsalt istuksin päevad läbi kodus, voodis tekkide ja patjade vahel ning loeksin ja kirjutaksin, vaataksin filme ja istuksin internetis ning väljuksin majast ainult selleks, et raamatukogudes või raamatupoodides käia ja uusi raamatuid soetada.. ning vahel toidupoes, et süüa osta.
     Mulle meeldib raamatupoodides ja raamatukogudes käia. Seinad ja riiulid on justkui erinevaid universumeid ja võimalusi täis. Ja mulle meeldib raamatuid osta. Tekib tunne nagu sa võtaksid osakese kellegi teise loost endaga kaasa, lahkaksid selle läbi ning teeksid sellest osakesest osa endast. Raamatukogud ja raamatupoed lõhnavad võimaluste järele.. raamatuid ostes tekib lootus, et ka su enda kodu hakkab ükskord nii lõhnama. Tulevikus tahan ma ennast ümbritseda raamatutega, supelda erinevates lugudes ning mässida ennast öösel pehmete kaante vahele.
     Ja mulle meeldivad need lühikesed deep'id hetked kui sa oled just mingisuguse raamatu või filmiga ühele poole jõudnud, paned raamatu vaikselt kinni või lülitad teleka välja ja vaatad mõne hetke lihtsalt kaugusesse, mõeldes kõige ja mittemillegi üle, hõljudes siiani omaette vaikselt kogu selle loo sees, samas kui ümberringi läheb elu edasi. Ema kolistab alumisel korrusel pottide-pannidega, keegi paneb kuskil kaugemal muruniiduki tööle, väike õde kilkab liivakastist ja sina istud seal.. vaatad tühjusesse ja mõtled.. kõige ja mittemillegi üle.
     Mulle meeldivad raamatud rohkem kui inimesed. Samas mulle meeldivad ka loomad, söök, internet, oma voodi ja suurlinnatuled rohkem kui inimesed. Ärge saage valesti aru. Mulle meeldivad m õ n i n g a d inimesed. Mulle meeldivad mu tuttavad.. mu sõbrad.. inimesed, kellega ma tunnen ennast mugavalt ja vabalt. Inimesed, kellega sa saad lihtsalt aega viita, päriselt midagi tegemata. Mulle meeldivad väikesed vaiksed õhtud väheste sõpradega, ükskõik kas need on sees või väljas. Mulle meeldib rääkida tühjast tähjast, arutada filmide ja raamatute üle ning üritada aimata, miks üks või teine karakter selline on ja miks teeb ta selliseid asju. Mulle meeldib lahata teisi inimesi ja mõelda nende motiivide üle. Mulle meeldivad inimesed, kellega sa saad istuda tundide viisi kõrvuti sõnagi vahetamata ja õhtu lõppedes väita, et see oli üle pika aja üks kõige asjalikumaid õhtuid üldse. Mulle meeldib õhtuti enne magamaminekut tekkide vahel vaikselt tühjast-tähjast lobiseda ja sügavmõttelisi mõtteid vahetada. See ongi minu jaoks sõprus.
     Aga mulle ei meeldi suured inimmassid. Mulle ei meeldi liiga pealetükkivad inimesed või inimesed, kelle läheduses sul on tunne, et sa p e a d midagi rääkima või sa p e a d midagi tegema. Mulle ei meeldi võõrad seltskonnad, kus sina oled ainuke, kes kedagi ei tea. Sellistes seltskondades hoian ma vaikselt tagaplaanile. Ma ei räägi eriti, ma lihtsalt istun vaikselt ja mõlgutan omi mõtteid. Järgmisel päeval ei pruugi keegi mind isegi mäletada, sest ma olin see veider tüdruk, kelle see või see kaasa võttis ning kes midagi ei öelnud. Ja mulle sobib nii. Esimesel võimalusel eemaldun ma sellisest seltskonnast, sest ma ei tunne ennast seal mugavalt. Ühest võõrast inimesest mulle piisab. Rohkematega ei jõua ma korraga tuttavaks saada, rohkematega ma isegi ei ürita korraga tuttavaks saada ja kui võõraid on rohkem kui üks tõmbun ma lihtsalt enesesse ja hakkan lugema tunde või minuteid hetkeni mil ma sellest seltskonnast eemalduda saan.
     Ja see on elu ja see olen mina ja need on väikesed veidrad asjad, mis mulle meeldivad ja väikesed veidrad asjad, mis mulle ei meeldi. Ja ma ei kurda.. mulle meeldib olla veider introvert, kes asju teistmoodi näeb ja pigem omaette hoiab. Ja ma tean, et ükskõik kui väga ma ka ei püüa.. minust ei saa kunagi inimest, kes igasse seltskonda sisse võib sukelduda ja iga peo hingeks tõusta.
     And that's life.

     Ma tahtsin üht pisikest uuendust veel mainida, mis ma alles paar minutit tagasi tegin.
     Nüüd saab klikkida "currently reading" all oleva raamatu pealkirjale, see viib teid goodreads lehele, kus on lühike kokkuvõte raamatust, hulga targemate ja kirjandusteadlikumate inimeste review'd, soovitusi lugejatele, kellele see raamat meeldis, ütlusi raamatust, teisi selle sama autori raamatuid ja muud seesugust. Kõik on küll inglise keeles, aga ma eeldan et suurem osa teist oskab inglise keelt nii hästi, et suudab praktiliselt kõigest kui mitte päris kõigest aru saada.
     Mul on seal kasutaja ka: siin
     Mul oli seal varem ka "read" listi all pisut raamatuid, aga ma kustutasin need ära, et n.ö uuelt lehelt alustada. "to read" all on raamatud, mida ma tahaksin läbi lugeda, kuid suuremat osa neist pole eestis/eesti keeles (mitte, et ma poleks nõus inglise keelseid raamatuid lugema).
     Igatahes üritan ma seda kohta nüüd aktiivselt uuendama hakata.

Rate yourself and rake yourself..

     Ma ei ole kohutavalt kaua kirjutanud, ma tean, vabandan. Lihtsalt.. ma pole viitsinud või tahtnud kirjutada.. võib olla mul lihtsalt ei ole olnud millestki kirjutada. Olgugi et selle ja eelmise postituse vahele on jäänud nii kevadvaheaeg, mille veetsin Küprosel kui ka eksamid mai lõpus-juuni alguses. Okei, seega mul o l i mida kirjutada, ma lihtsalt ei viitsinud, let's be truthful. Oma osa oli ka sellel, et mul pole olnud väga pilte ja ilma piltideta on postitus kuidagi veidralt tühi.
     Igatahes, ma lisasin blogisse kaks uut tekstilahtrit, mida võite näha seal paremal, pildi ja selle pika-pika teksti all. Üks neist on "currently reading" kus on näha, mis raamatut ma parasjagu loen ja teine on "most recently watched" mis näitab mis filmi ma viimati vaatasin (kui nime peale klikata viib see teid imdb lehele). Kui mul väga igav on või keegi väga tahab (msn, facebook, kommentaarid) siis ma võin neist oma review ka teha - mis mina filmist/raamatust arvan, kas ma soovitaksin, võib olla lühike sisukokkuvõte, mõne ütlused - sest mul on teatud thing igasuguste sügavmõtteliste tsitaatide ja quote'ide suhtes - kuidas mina seda tõlgendan ja nii edasi.
     Ilmselgelt ei viitsi ma hakata kirjutama k õ i g e s t, mis ma vahepeal teinud olen, sest teatavasti olen ma teinud palju asju. Seega kirjutan ainult mõnest hilisemast sündmusest.
     Kahekümne esimesel käisin näiteks Pärnu rannas taevalaternate festivalil. Kõik, kes on näinu Tangled'it peaks teadma mis on taevalaternad - just nimelt, need on need samused lendavad laternad, mida rapuntzel meeleheitlikult vaatama tahtis minna. Igatahes lasti neid suurel hulgal taevasse lendlema - kusjuures ei korraldanud seda linn ise, vaid mingisugune taevalaternate klubi või asi. Laternaid sai koha pealt osta ja neid sai kaasa võtta ja see et osalejaid n i i palju oli, oli tõesti vägev. See ei olnud küll nii metsik kui Tangled'is, sest inimesed lasid neid üsna erinevate vahedega õhku, aga taevas oli mingi hetk siiski erivärvilisi taevalaternaid täis ja see oli mõnus vaatepilt. Ma lisaksin pilte ka, aga meie kaameraga tehti ainult lühikesi filmikesi ning Raksu pole pilte veel arvutisse pannud.
     Päev enne seda, kahekümnendal, käisin Mammu (suhkruprintsess) üheksanda klassi lõpetamisel. Mis puutub lõpetamisesse, siis see oli hästi armas. See oli hästi personaalne, igale lõpetajale läheneti isiklikult ja see kuidas kõik - alustades vallavanemaga ja lõpetades koolidirektoriga - kõiki teadsid oli hästi armas. Minu enda lõpetamine oli sellessuhtes teistsugune. Kuna ma käin suures koolis kus lõpetajaid on iga aasta 90-100, siis oli meie lõpetamine kuidagi pinnapealsem. Mammu käib seevastu väikeses koolis, lõpetajaid oli 16 ja oli aega kõigist pikemalt rääkida ja nende tegusid-ütluseid meenutada.
     Mis puutub üleüldse üheksanda klassi lõpetamisesse, siis see on tegelikult ühe üsna suure verstaposti ületamine. Üheksa aastat on koolis käidud, klass läheb üldjuhul lahku, võib olla ei näegi suurt osa enam kunagi. Ma mäletan, kuidas kuskil kuu aega enne lõpetamist meie kooli direktor rääkis, kuidas see otsus, mis sa üheksandas teed - kuhu edasi õppima minna - ja siis ma mõtlesin et "prsh, mis see ikka ära ei ole" ja nüüd hakkan ma nagu vaikselt taipama, mida ta mõtles. Sellessuhtes, et mina tegin ilmselgelt vale valiku. Ma läksin täielikku reaalklassi, matemaatika-füüsika kallakuga ja ma olen n i i vales kohas. Ma tahan saada psühhiaatriks või kirurgiks, siinkohal olen ma kahevahel, aga mõlemal juhul pean ma arstiteaduskonda minema ja mu reaalklassiharidus pole selle jaoks just kõige õigem. Ma peaksin olema kuskil heal tasemel loodusainete klassis või äärmisel juhul humanitaaris. Reaal on miski, millega ma ei plaani väga midagi teha, aga see selleks. Eks ma käin oma reaali ära, pingutan loodusainetes lihtsalt rohkem ja loodan parimat.
     Ja nüüd natukene tulevikku põigates, kahekümnendal juulil lähen inglismaale, kolmekümnendal läheme õega Alton Towerisse - suur lõbustuspark, googeldage ise - millalgi läheme šoppama, kavatsen osta riideid ja raamatuid, vahepeal käin õega neli päeva tööl ja sügiseks peaksin seega saama.. trummipõrin.. TUHKRU!
     Okei, nüüd ma läksin kergelt hoogu selle postitusega, aga jah.. edaspidi - nagu alati - üritan olla piisut aktiivsem.