Minust on saanud selline.. once in a while postitaja, kes teebki blogiposte iga.. kuu-kahe tagant. Aga mulle sobib, postitan siis kui tuju tuleb. :)
Ma olen alati mingisugusel põhjusel arvanud, et täielikuks õnneks on vaja all-lovey-dovey perfect relationshipi ja armastust. Võib olla on asi minu.. pisiromantikust daydreameri küljes või olen ma lihtsalt liiga palju raamatuid lugenud ning liialt filme vaadanud. Kuidagi on mulle igatahes see mulje jäänud. Aga filmides ja raamatutes lihtsalt on nii. Võtkem mingisugune suvaline tüdruk. Ta on ilus, populaarne, tal on palju sõpru, võib olla isegi mingisugune nunnu poiss-sõber, kes tal rohkem nagu moe kui millegi muu pärast on, ja olenemata sellest pole sedasorti tüdrukud kunagi päriselt õnnelikud, kuni tuleb mingi perfect guy ja rabab nad jalust ja nad jõuavad jumaliku õndsuse ja teab mille kõigeni veel. Selliseid raamatuid/filme/telesarju lihtsalt o n kohutavalt palju. Aga see.. arvamus.. on miski, mille ma olen suutnud hiljuti ümber lükata.
Viimasel ajal on kõik kuidagi n i i tore. Ja ei, ma ei ole armunud, ma ei ole kunagi armunud olnud, mul pole hetkel isegi mingisugust silmarõõmu kuskil silmapiiril. Olen lihtsalt mina ja maailm ja sellegipoolest on kõik super.
Ma ei saa kindlalt väita, et põhjuseks oleks üks või teine asi. Ma arvan, et siin mängivad oma osa mitmed tegurid. Tegelikult ei ole ju midagi suurt muutunud. Ma ei ole saanud multimiljonäriks või iluduskuningannaks või armastusejumalannaks. Aga muutunud on väikesed asjad. Ma olen kuidagi positiivsem, optimistlikum, enesekindlam, avatum..
Varem tundsin ma ennast kuidagi üksikuna. Lihtsalt, ilma mingisuguse suure põhjuseta. Tegelikult ei ole ma ju kunagi päriselt üksi olnud. Mul on alati olnud vähemalt üks sõbranna, vähemalt üks selline inimene, kellele lihtsalt suvaliselt keset päeva helistada ja kõigest ning mitte millestki rääkida. Võib olla oli asi enesekindluses. Aga.. oli aegu kui ma võisin keset klassi istuda, ühte punkti jõllitada ja lihtsalt üksik olla. Ma ei tahtnud minna üksinda toidukraami ostma või raamatukokku, sest see oli nagu.. reaalne üksindus ja üksinda seesuguseid asju teha tundus kuidagi kurb ja nukker, kuigi need on nii enesestmõistetavad asjad, mida üksinda teha. Ma ei olnud depressioonis või masenduses. Lihtsalt.. varem oli nii, et ma võisin koolis naerda ja seltsiv olla ja siis ma tulin koju, vajusin enda tuppa ja lähima tunni ajaga oli minust saanud omaette hoidev asotsiaalist kookon. Ja sellel kõigel ei olnud kunagi loogilist põhjendust. Midagi oli lihtsalt puudu. Ja ma ei tea, mis see oli. Aga ma eeldan, et te teate millest ma räägin. Olete tuttavad sellise mittekusagilt tulnud kurbuselainega, mis tuleb ja läheb siis kui ise tahab ja mis otseselt ei pane sind depressiooni tõmbuma või suitsiidimõtteid mõlgutama, vaid mis lihtsalt muudab väsinud ja uimaseks ja teovõimetuks ja paneb sind oma kõige kurvemaid playliste välja otsima. Ja see läheb alati varem või hiljem mööda, mis ei tee seda siiski meeldivamaks.
Aga nüüd on kuidagi teistmoodi. Ma ei ole mingisugune happy-go-lucky tšikk, kellel enam üldse probleeme pole ja kes on kogu aeg aktiivne ja rõõmus ja energiline ja mida kõike veel. Ma ei ärka hommikul suure naeratusega, tervita rõõmsalt maailma ega tee mingisuguseid tobedaid ülienergilisi stepisamme. Ma ärkan ikka vandudes ja äratuskella "whyyy!?" ilmel silmitsedes, ma lähen ikka unisena kooli, ei jõua vahest hommikuti süüa ja võin olla grumpy. Aga sellegipoolest on kõik kuidagi parem. Ja ilmselt peaks sellest arusaamiseks olema ise seda kogenud. Lihtsalt.. sa kurdad endamisi varakult ärkamise üle, aga sul pole midagi kooliminemise vastu.. sa virised lokkide üle, aga sul pole iseenesest midagi juuste krunnipanemise vastu.. sa virised pikkade koolipäevade üle, aga sul pole iseenesest midagi selle vastu, et need pikad koolipäevad klassikaaslastega mööda saata. Peale kooli lähed koju, käed taskus ja naeratus näol ja sa lihtsalt tead, et su elu on su kontrolli all. Kõik on korras.. ja kui elu korraks hakkaks nagu käest libisema, siis sa tead, et kohe-kohe on kõik jälle korras. Ja ma ei tea, kas asi on positiivses mõtlemises või positiivses ümbruses või hoopis milleski muus..
Varem ma olin ebakindel, võin seda täiesti ausalt tunnistada. Mul oli hulk ebakindlusi ja need takistasid mind tegemast nii mõndagi. Mul oli pidevalt tunne, et inimesed ei taha mu seltskonnas viibida. Ja seepärast hoidsin ma pigem eemale. Koolis oli mingisugune väike kambake klassikaaslasi, kes omavahel rääkisid ja ma istusin pigem enda kohale ja lugesin kui liitusin teistega. Mind kutsuti peole, ma teadsin et seal on hulk võõraid inimesi ja ma lihtsalt ei läinud, kuigi iseenesest oleks nagu saanud. Ja noh, nii see eluke veeres. Vahel tundus, et kõik probleemid saaksid lahendatud kui ma oleksin ainult peenem või mul oleks pikad siidised ideaalses soengus püsivad juuksed või perfektne nahk. Nüüd.. nüüd ma liitun valjult seltskondadega, üritan täiesti tõsiselt igale poole kuhu mind kutsutakse kohale minna ja peegli ette sattudes käivad peast läbi kõigest "ah, nagu peaks alla võtma.. ah, vahet pole, lähen söön küpsiseid" või "nagu võiks ju magusasöömise lõpetada.. damn, suhkruleiva isu.. kunagi hiljem ehk lõpetan" ja need pole kunagi sellised negatiivsed mõtted. Need on sellised "well, this is life" stiilis naeratusega mõtted ja.. nii hea on oma ebakindlustest üle olla. Peale selverist tulekut täiesti süüdimatult oma šokolaadi täis kotikesega vehkida ja rõõmsalt õgides klassi kapata. Kui sa oled oma ebakindlustest üle, ei saa teised neid ka sinu vastu kasutada. Ja kui sa meeldid endale, meeldid sa ka teistele. Ja hiljuti olen ma üritanud olla parim võimalik versioon endast. :)
Ja ma usun, et ma võin üsna kuradima kindlalt väita, et kõige suurem põhjus kogu selle muutuse taga, on mu sõbrad. Viimase aastakese jooksul on mu sõprusringkond muutunud/laienenud ja peale seda on kõik nagu parema pöörde võtnud. Ilmselt on nemad kogu selle positiivse ümbruse taga, kogu selle enesekindluse taga ja ma olen tõsiselt-tõsiselt-tõsiselt tänulik ja tõsiselt-tõsiselt-tõsiselt õnnelik ja elu on täielik lill ja.. ilma mingisuguse kahtluseta on mul kõige paremad sõbrad, keda üks tüdruk tahta võib! I freaking love all of you! :) Ja on hetki mil ma mõtlen, et ma olen täiesti vales klassis. Füüsika on raske, matemaatika tundub mõttetult keeruline, õpime asju, mida mul ealeski vaja ei lähe ja kõik on kuidagi omamoodi kurnav, aga ma ei vahetaks mitte-mitte-mitte-mitte kunagi klassi. Isegi kui mulle pakutaks täpselt sellist klassi, mis aitaks mul pürgida parimaks võimalikuks arstiks/psühhiaatriks, kus saaks valikainetena võtta kõike, mida ma vähegi õppida tahaks, kus õpikoormus oleks madalam, aga õppeedukus parem. Ma ei vahetaks. Sest just tänu kõikidele neile inimestele, kes mind iga päev koolis ümbritsevad, olen ma saanud selleks õnnelikumaks ja rõõmsamaks ja optimistlikumaks versiooniks endast ja mulle tõesti meeldib see versioon tuhandeid kordi rohkem kui omaettehoidev nukrutseja, kes tumblris deep'e kurbasid ütlusi reblogis ja lihtsalt.. oli.
