Ma rääkisin kellegagi siin millalgi sellest, kuidas ma enese arust ei suudaks olla reaalselt forever alone selle väljendi kõige otsesemas mõttes. Kuidas reaalselt enamus oma elust üksi olla oleks kuradi kurb ja masendav ja kuidas ma tõsiselt e i s u u d a k s seda teha isegi kui ma saaksin tegeleda asjadega, mida ma üle kõige armastan. Ja siis tuli mulle inspiratsioonilaine peale ja ma taipasin, et tegelikult ei olegi asi nii hull. Kui ma saaksin päevad läbi lava ees kontserditel rokkida või kirjutada - eeldusel, et mul siis on ka midagi millest kirjutada - ning mul oleksid olemas sõbrad, siis ei olekski i g a v e n e single lady life nii talumatu. Pisut nukker, aga mitte väljakannatamatu.
Kirjutamisest veel.. selle viimase nädalekese või paari jooksul olen ma taibanud kui väga mulle tegelikult kirjutada meeldib. Mul on küll raskusi sõnade paberile seadmisega ja ma ajan pidevalt perfektsust taga ja olen oma kirjutist juba niipalju kordi ümber kirjutanud, aga fakt on see, et kirjutamine tekitab hea tunde. Ja see hea tunne ei kesta ainult nii kaua kui sõrmed klaviatuuril jooksevad ja sõnu kirja panevad. See hea tunne säilib kogu selle aja, mil sa oma jutu või mõttekesega tegeled. Kirjutamisest tingitud hea tunne on mul nii ärgates, kui ka enne magama minekut, kui ma mõtlen erinevatele võimalustele ja ideedele, mida saaks ära kasutada, see säilib koolis, kui ma mõningates tundides kergelt distractituna daydreamin, see on olemas nii kodus kui ka koduteel kui ma muusikat kuulan ja üritan selgusele jõuda missugused soundtrackid mu jutu erinevatesse kohtadesse sobiks. Inspiratsioon voolab juurde igast nurgast ja mõtteid on tihtipeale nii palju, et nende kirjapanek on praktiliselt võimatu ja kõiki mõtteid ei saagi ühes jutus ära kasutada ükskõik kui väga ma siis seda ka ei tahaks. Ma ei suuda ära oodata, millal ma kord kõik oma mõtted enese jaoks piisavalt perfektselt paberile saan.
Veel olen ma jõudnud selgusele, et ma olen obsessive inimene - kinnisideedesse laskuv. Okei, ma teadsin seda juba enne. Aga nüüd viimase nädala-paari jooksul olen ma taibanud, et ma lihtsalt ei saa ilma. Igal eluetapil on mul vähemasti üks kinnisidee ja selleks, et sellest lahti saada, pean ma leidma omale uue kinnisidee. Ja tegelikult söövad need kinnisideed mind seestpoolt väljapoole. Eriti need kurvad obsessionid.. need sellised lootusetud ja võimatud ja täitumatud ja kättesaamatud ja sellegipoolest ei suuda ma neist lahti lasta ja siis ma reaalselt lihtsalt mingi perioodi olen ilge masekott, sest ma olen suutnud sellise kinnisidee endale sebida ja see masekoti periood läheb üle alles siis kui tuleb uus kinnisidee, mis on siis eeldatavasti ilus ja hea. Hetkel on mu kinnisideeks näiteks The American Horror Show ja ma võiksin ilmselt selle sarja kohta kirjutada terve pika-pika blogipostituse ja sellest valguks ainult positiivsust. See on üks nendest heades kinnisideedest.. sarja kinnisideena omada pole küll just kuigi tervislik, aga igatahes on see parem kui mõningad teised..
Ja ma ootan siiani lund ja ma ootan siiani jõule ja ma ootan siiani kõike seda, mida ma eelmises postiski nii väga ootasin. Ja ma tahaks minna loomade varjupaika vabatahtlikuks ja isegi mõtlen, kas panna ennast siin kirja. Ma üksinda väga ei kipu, aga samas.. kui keegi liituda ei taha, siis ei jää midagi muud väga üle.
Igatahes, kui keegi Pärnu kandist viitsib ja tahab, siis andke teada. :)
