But with you it's like the first day of my life..

     RETSIPÄEV III a.k.a nanananananana BATGIRL

     Täpselt nii nagu iga hommik, hakkas päev koolimaja ees rivistumisega. Anti teada, et sel päeval peab vile peale ühel jalal hüppama, üks jalg taha ja üks käsi ette sirutatud - u know, that superman pose. Laulsime jälle, tegime niisama nalja ja siis tuli kooliring. Seekord pidid kõik rivvi võtma, toetama käed ees oleva õlgadele ning siis pidi jooksmine toimuma sellises pikas-pikas jorus, mis ilmselgelt eriti hästi välja ei tahtnud tulla. Ja ma kandsin jälle oma toredaid number suuremaid kingakesi, mis tähendas seda, et ma olin taaskord jooksmisega hädas. Peale jooksu oli veel väike hommikuvõimlemine ja siis võisime sisse minna.
     Teine vahetund oli võistluse vahetund. Igal klassil oli kausitäis vett ja seal sees üks õun. Ja siis tuli hakata järjest ükshaaval jooksma. Kausi juurde, seal tuli ilma käte abita õunast amps võtta, suu tühjaks süüa ning tagasi joosta. Arvestades seda, et see õun seal vee sees ulpis, polnud eriti tore ja sestap jäin mina võistlusest pigem kõrvale - ma oleksin reaalselt pärast kogu sellest veest paras pandakaru olnud ja mul polnud isegi midagi kaasas, et siis meiki värskendada või miskit.
     Kolmas vahetund oli takistusterada. Igal klassil kästi enda hulgast kümme inimest valida. Muidugi pandi kohe need kõige kiiremad välja ja siis teatati, et need kümme ei osale ja pange uuesti kümme inimest kokku. Hakati siis neist aeglasematest võistkonda kokku vorpima - kuna ma kohe e r i t i aeglane olen, siis ei pääsenud ma isegi aeglaste võistkonda vaid olin lihtsalt omaette grupp. Rada koosnes igatahes matist, millel pidi ennast rullima, siis oli vist rõngas millest tuli läbi hüpata, siis oli üks inimene, kelle alt tuli läbi roomata, midagi vist palliga ja rõngaga ja siis tuli laupa postile toetades selle ümber kümme ringi teha ning siis superuimasena uuesti palliga midagi korraldada ning siis sama rada pidi tagasi.
     Põhimõtteliselt on see lõpp nüüd kohe-kohe kätte jõudmas. Homme õhtul kell viis on juba lõpupidu kus me oma kavadega peame esinema - just nägin vaeva riidekomplektide kokku panemisega, mis oli paras peavalu. Närv on kuidagi veidralt sees või on see pigem selline põnevus ja ärevus. Homme veel rassimist ja siis ongi kõik. Keegi võidab, keegi ei võida ja rebastenädal ongi läbi. Ma ei oska isegi sõnadesse panna kui väga kogu meie klass võita tahab. Me oleme kõigest aktiivselt osa võtnud ja kogu selle nädala andnud endast reaalselt parima ja rohkemgi veel ja see oleks lihtsalt kirjeldamatu joovastus, kui me peale kogu seda tööd uhkete võitjatena koju saaksime minna. Aga samas oleme me kogu klassiga juba ühele nõule jõudnud, et kui seda võitu ei tule, siis ei tule - 12A jääb meie austatud jumalateks sellegipoolest.
     Homme on punk/rock teema. Kuidagi naljakas, kuidas enamik klassist paaniliselt riideid otsis ja minul komplekt juba ammu-ammu välja oli valitud. Polnud eriti raske. Igatahes kavatsen ma üsna üle pingutada kogu meigi ja soengu ja muu seesugusega. Mida tumedam ja dramaatilisem, seda parem.
     Mis puutub piltidesse, siis tegelikult olen ma juba selliseid üsna toredaid pilte leidnud, aga ma ei hakka neid veel üles panema. Ootan kogu kupatuse ära ja siis teengi suure postituse. Pole mõtet neid natukese haaval üles laduma hakata.
     Igatahes.. soovige meie klassile siis kõik edu ja ehk kisendab järgmine blogipostitus juba meie suurest ja võimsast võidust. Aga nüüd lähen ma magama. Olen viimased päevad reaalselt 5.15 hommikul üles ärganud, et kõigega valmis saada ja seega öösiti ainult oma 4-5 tundi maganud, mis tähendab seda, et ma olen nüüdseks üks paras laip. Aga JUMALATE JAOKS POLE UNEST KAHJU! :)

The fake scenes the plastic-made dreams..

     RETSIPÄEV II a.k.a GHETTOST TULNUD PUDELIKORJAJA

     Jah, täna oli siis see tore eluheidikute päev. Oma riietuse kohta ütlen siis niipalju, et.. tavaolukorras ei laseks ma ennast mitte mingil juhul sellisena avalikus kohas näha, aga jumalate jaoks kõike, eksole? Päev algas nagu eilegi kooli ees. Laulsime hümni, tegime pisut nalja ning siis tuli kooliring. Seekord "paarisrakendis" ehk siis põhimõtteliselt tuli joosta kellegagi käsikäes koos. Seekord olid mul toredalt tossud jalas ja seega seda jalanõude ärakadumise hirmu ei olnud õnneks.
     Teisel vahetunnil läks mängimiseks jälle. Nüüd saime nöörijupi, mille mõlemas otsas oli kahvel ning pidime seda terve klassiga riiete alt läbi libistama. Üks kahvel pluusikaelusest sisse, pluusialt välja ja klassikaaslasele samas kui teise kahvli riiete alt välja tirimiseks läks ja nii kuni kahvel kõigi riiete alt korda kaks läbi oli käinud. Õnneks kaasnesid eluheidikute teemaga lohvakad riided ja seega midagi hullu polnud. Aga siis sattusime meie Elery'ga ühe toreda jumala väljavalituks ja meid seoti teibiga jalgupidi kokku nii me siis pidime seal koos liikuma kusjuures ühte sammumine v ä g a raskeks osutus. Seega ongi nüüd sellest rapsimisest mu jala ümber selline kerge sinikavõru. Mis seal ikka.
     Kolmas vahetund leidiski aset see "koogisöömine", millest ma eelmise posti lõpus vist vilksamisi rääkisin. Õnneks mina selle maitset suhu ei saanud, sest meie klassi toredad poisid sõid seda nii isukalt, et tüdrukutest ainult paar tükki pidid söömas käima ja mina üks nendest ei olnud. Kuulduste järgi olevat seal olnud sprotid, sinihallitusjuust, ingver, koerakrõbinad.. midagi veel ilmselt, aga teised koostisosad mulle ei meenu. Joogiks oli keefir, mis kusjuures minu arust jumala hea on.
     Kolmanda tunni saime me vabaks, et Jumalatele tore lõunasöök valmistada - või noh, pigem sööklas laamendada, laudu kokku lükata, neid katta ja mässata seal. Tegime pastat, salatit, küüslauguleibu ja küpsisetorti, joogiks oli õunamahl. Niipalju kui me tagasisidet saime, olevat söök väga hea olnud. Kui kõik seal enam-vähem valmis hakkas saama, läks mingi seltskond õue füüsika klassi akna taha, tegi või vähemasti üritas teha inimpüramiidi ning laulis hümni misjärel nad füüsikaõpetaja eriti "sõbraliku" tagasiside osaks said.
     Neljas vahetund leidis siis reaalselt see Jumalate teenindamine ja kõik aset ning neljandasse tundi õnnestus meil kenasti pisut hilineda - õnneks oli õpetajatega läbi räägitud - sest lisaks kõigi ära saatmisele, pidime me veel ka lauad ära koristama ja söökla algse ilme taastama.
     Täna oli selle märguandevile tegevuseks põhimõtteliselt kuivsõudmine. Vile käis, pidime maha istuma - kus iganes me siis ka parasjagu olime - ning sõudmist imiteerima. Tänu sellele ja ka kõigele muule on mu liikmete-lihaste valu veel hullemaks läinud. Sinikad on praktiliselt igal pool ja käelihase olen vist ära tõmmanud kuidagi kahtlaselt. Aga eks need ole need lahinguhaavad. :)
     Homme on superkangelaste päev ja ma saan toredalt Batgirlina oma nahkhiirelikkust välja elada. Meisterdasin siin veel oma keepi ja värki enne. Igatahes olen valmis.
     Kirjutaksin veel üht-teist, aga *tstsss* pole see jutt kõigi silmadele mõeldud. Ehk hiljem, kui vaikimisvanne enam ei kehti..

     PS: Shoutout kõigile meie suurepärastele, pühadele ja äärmiselt armsatele Jumalatele. 10 A armastab teid. :)

And if you lie you don't deserve to have friends..

     RETSIPÄEV I a.k.a TINKY WINKY, DIPSY, LA-LA, POOO - TELETUBBIES, TELETUBBIES! WOOHOO!

     Teletupsud siis, jah. Hommikul kogunesime siis toredalt kooli ees, kisasime ja laulsime ja tervitasime viisakalt direktorit ja muud seesugust. Jooksime tiiru ümber maja - kusjuures mul olid jalas mulle number suuremad kingad, mis jooksmise praktiliselt võimatuks tegid - ning pidime siis kätekõverdusi tegema. 

     Teisel vahetunnil oli see kurikuulus riidekett/riidehunnik kust ma häbeliku tütarlapsena suurt osa ei võtnud. No lihtsalt ei olnud väga tahtmist poolpaljana ringi joosta. Meie klassil oli igatahes kõige kõrgem hunnik ja kõige pikem kett - lisaks saime vist hümni laulmise eest mingisugused plusspunktid? Jooksime siis igatahes veel, seekord võimlas kenasti ringi ja mu kingad said veel toredalt oma suurust demostreerida. 

     Kolmas vahetund oli p i i n. Leidis aset siis see n.ö "rullimine". Ehk siis terve klass oli külg külje kõrval pikali maas ja järjest tuli hakata ennast üle teiste veeretama. Aja peale kusjuures ja ma ei kujuta isegi ette kui palju ma ennast seal igale poole ära lõin. Lisaks sellele kadusid mu kingad poole tee peal jalast ära ja see teletupsuantenn läks pisut kõveraks. Oleks see siis kõik olnud. Pärast pidime käpuli jooksma üle võimla ja oma ära kadunud asjad üles korjama. Tunnen siiani kaasa oma põlvedele, mida nüüd sajad sinikad kaunistavad. Pärast käed ja jalad värisesid kenasti. 

     Ja iga päev on selline nali ka veel, et kui keegi meie toredatest jumalatest vilistab, peame me midagi korda saatma. Seekord siis pidime vile peale tupsukalli tegema. Toredad klassi grupikallid olid. :) 

     Aga jään siis hirmuga ootama, mida eluheidikud endast kujutavad. Kujutan juba midagi jubedat ette. Mingipäev tuleb see rõveduste söömine ju ka veel. Oh joy - aga no vähemasti on rets.. mõnes kohes on see ära keelatud ja mõnes kohas lihtsalt väga mage. Seega on meil siiski vedanud. 

---

     Ja üks selline täitsa nukker uudis on ka, aga ma ei tea.. ei hakka vist sellest pikemalt rääkida. Lihtsalt tsiteerin empsi: "Täitsa perses ikka mis võib juhtuda.. libastub rattaga ja ongi kõik.." 

     Igatahes loodan, et vanaema saab varsti terveks. 

     PS: Mis puutub piltidesse minust tupsuriietes - kuna ma ise väga pilte ei teinud, siis ma ootan kuni keegi kuhugi midagi üles paneb ja siis teen ehk eraldi postituse ainult retsipiltidega. 

     

Every word you say i think i should write down..

     Ma olen nüüdseks veendunud, et ma elan kriminaale täis linnas ja ma isegi ei liialda. Alles millalgi reaalselt pussitati keegi praktiliselt kõrvaltänavas surnuks ja nüüd eile õhtul toimus bussis number nelikümmend(millega ma toredalt vähemalt kaks korda päevas sõidan) tulistamine - kusjuures kõige mugavamas ja uuemapoolses neljakümnes veel pealekauba. Mind õnneks bussi peal polnud ega midagi, aga nüüd on ikka äärmiselt tore majast välja astuda, eksole? Teades, et iga nurga pealt võib keegi noa või püssiga välja hüpata ja mind lihtsalt lõbusalt ära mõrvata. Aeg elada siis nii nagu iga päev oleks mu viimane.

---

     Pealegi suren ma oktoobris nagunii ära. Nimelt pean ma mingisugusel Antiik-Kreeka õhtul midagi filosoofiast jahuma ja oleks siis nii, et ma reaalselt ka tean sellest midagi, aga ei. Ma pean lisaks sellele veel ka Antiik-Kreeka filosoofiat tuupima hakkama ja see on üks paras mindfuck oma harmoonia saavutamise teooriate ja muu seesugusega. Pealegi ei meeldi mulle avalikult rääkida - mis seal siis ikka, et ma eelmine aasta kuskil kõnevõistlusel käisin. Kui ma kuskilt maha saan lugeda, siis pole midagi, aga reaalselt peast rääkimine paneb mu puterdama. Lisaks sellele on enne esinemist mu närvid alati reaalselt üles ütlemas. Selle all pean siis silmas seda, et mu käed ja jalad hakkavad värisema, peopesad tõmbuvad higiseks, järsult on väga palav olla ja tekib tunne, et ma võin reaalselt oksele hakata. Win.

---

     Mis veel? Ahjaa, rebaste koha pealt siis nii palju, et ma hakkan reaalselt balletti tantsima mingis kavas - mina, kui täielik puuhobune, balletti. Ma ei taha teadagi mis sellest välja tuleb. Nii palju kui täna proovi tegime, olen ma 90% osast seal nagu mingisugune pingviin ja siis 10% osast annan ehk pardimõõdu välja. Homme siis igatahes toreda teletupsuna kooli. Emps vist tegeleb hetkel allkorrusel selle tinky-winky peakolmnurga meisterdamisega? Sain isegi punase käekoti selle nalja tarbeks. Eega jah, homme saab tore olema.
     Lisaks shoutout for Ragne, kes peab homme teletupsuna ühte äärmiselt toredat raamatut klassile tutvustama. EDU!

     PS: Homme lisan siis toreda pildi enesest teletupsuna. :)

I wanna go out, I'm stuck here all alone

Uus tuju, uus mõte, uus hakkamine, uus blogi. 

Tüüpiline, kas pole? Jääb vaid üle loota, et see püsib kauem, kui kõik tema toredad eelkäiad. 

---

     Ma nägin täna öösel unes umbes sadat erinevat õnnetust, mille käigus surma saada. Ma pole ilmselt kunagi ühegi unenäo jooksul nii palju lusikat nurka visanud, kui täna öösel. Küll kukkusin ma kuskilt rõdult, aknast ja katuselt alla, küll suutsin ma millegi vahele jääda, küll kukkusin ma mingisugustele teravatele asjadele otsa, siis mind vist isegi veel tulistati ja pussitati ja mida kõike veel, ühe korra reaalselt löödi mulle selline pikk terav ora läbi pea ja kohe ära suremise asemel läksin ma ise haiglasse ja viskasin seal siis viimaks sussid püsti. 

     Samas ei olnud tegu tegelikult üldse õudusunenäoga. Ma lihtsalt surin järjepidevalt ära ja muud midagi. Ei mingit valu, hirmu, piina ja sellist nalja. Lihtsalt pidev suremine, ellu ärkamine, uuesti suremine ja nii edasi. Imelik, eksole? 

     Ilmselt oli põhjus selles, et ma eile õhtul viimaks "Kellavärgiga apelsin"i läbi lugesin. See on reaalselt ka kõige vägivaldsem raamat, mis ma kunagi lugenud olen. Igal leheküljel lüüakse vähemalt ühel inimesel hambad kurku, üle lehekülje pekstakse keegi poolsurnuks või vägistatakse ära ja igas peatükis vähemalt korra lastakse kellelgi soolikad välja. Äärmiselt lõbus kohustuslik kirjandus. Tegelikult ei saanud ma terve kogu raamatu vältel selle poindile pihta ja lugesin lihtsalt suht sellise tühja peaga ja siis v i i m a k s raamatu viimase leheküljega jõudis mulle kohale, mida see tore teos siis ütlema pidi ja tuli välja, et tegelikult see polnudki nii igav ja sisutühi ja mida kõike veel. Aga kellelegi soovitama ma seda siiski ei rutta, enamik pole ilmselt nii imelikud, kui mina, kes viimase lehekülje lõpetamisega raamatu "täitsa heaks" tembeldab. Neljapäeval tulev kirjand selle raamatu kohta on siiski hirmuäratav. Ma ei kujuta ettegi, kuidas ma suudan kirjutada kirjandi, mis meie äärmiselt karmile ja kriitilisele eesti keele õpetajale meelepärane oleks. 

    

---

     Teisipäevast hakkab meil rebaste retsimine. Stiilipäevad on kõik õnneks üsna sellised toredad, pigem on need kavad, mis me viimaseks päevaks kokku peame klopsima, üsna hirmuäratavad. Tänu taevale on meie klass aktiivsetest inimestest pungil ja seega ma ise midagi erilist välja mõtlema ei pea - erinevalt Raksust, kellest mul kohe täitsa kahju on. Aga teemad on siis siin: 

  Teisipäev - teletupsud (minust saab äärmiselt tore tinky-winky)

  Kolmapäev - eluheidikud (prügikotiga kooli minna on alati tore)

  Neljapäev - superkangelased (nanananana batgirl)
  Reede - rock/punk (päev, kus ma saan reaalselt veel tumedama meigiga kooli minna, kui tavaliselt)

     Kavade jama ma välja kirjutama ei hakka, sest need pole mul isegi päriselt peas ja kuskilt otsima ma ka ei viitsi hakata. Igatahes pole olukord kiita ja me peame reedeks oma viis(?) kava välja mõtlema. 

---

     Ahjaa.. mulle meenus veel, et ma lähen 20.-30. oktoobriks Inglismaale õele külla. Jah, teil on lubatud mind mõrvavate pilkudega silmitseda ja kadedaid sõnu pobiseda - ma ise teeksin sama.