Well you said that we would still be friends.

     Alguses ei saa pidama, pärast ei saa vedama võiks mu blogimisstiili kohta vist öelda. Ehk siis.. kui ma blogi uuesti käima löön, siis postitan ma alguses nii megapalju ja nii megatihti ja siis hakkab kõik jälle vaikselt unne vajuma, kuni tekib jälle pikem paus, milles ma pärast kunagi hiljem motivatsioonipuudust, tüdimust ja väsimust süüdistan - kusjuures süüdistan ma neid täiesti õigustatult.
     Aga tegelikult tahtsin ma esiteks mainida võimekustesti. Ehk siis me tegime kunagi ammu mingisuguse võimekustesti - psühholoog korraldas selle tegemise - ja täna saime siis tulemused kätte. Ning ma sain teada, et ma polegi loll kui lauajalg. Okei, ma ei arvanudki, et ma päris debiilik olen, aga tulemused olid üllatavalt head. No üllatav polnud muidugi see, et kõige parem olen ma humanitaaraladel - mis tekitab küsimuse, miks ma reaalkoolis ja üdini reaalainetele pühenduvas klassis käin, aga see selleks. Üleüldse on mu tulemused kokkuvõtlikult VÄGA HEAD. Olen VI tasemel, mis tähendab seda, et mu keskmine hinne peaks olema 4,76 või üle ehk peaksin kõrgkoolis suurepäraselt hakkama saama. Selle üle ma üldse ei imesta, et mu loogiline mõtlemine ja matemaatiline mõtlemine sellised suhteliselt nõrgapoolsed on, vähemasti igasugu sõnalise osaga võrreldes. Igatahes olid tulemused positiivselt üllatavad ning mu ego taastus pisut lõbusalt ja ma taipasin, et kogu ülejäänud klassiga võrreldes pole mu tase sugugi halvem.
     Teiseks tahtsin kaagutada pisut teemal "küll Eesti on väike". Ehk siis sain ma täna teada, et üks mu sõbranna oli lasteaias mu rühmakaaslane ja ma reaalselt ei saanud mingil põhjusel sellest varem aru. Ja nüüd järsku teiste abiga lahvatas pirn põlema ja see on lihtsalt n i i veider arvestades seda, et me käisime Türil lasteaias ja nüüd me käime mõlemad Pärnus koolis. Ja naljakas on see kui samasugune ja samas nii erinev ta praegu on. Välimuses on sellised elemendid, mis on kuradima sarnased selle lasteaiatšikiga keda ma teadsin ja samas on iseloom totaalselt teistsugune. Ja see paneb omakorda mõtlema, kuidas inimesed aja jooksul muutuda võivad.
     Hästi palju on väiteid, et inimesed ei muutu ja n-ö teised võimalused on mõttetud. Minu teooria on teistsugune. Mina leian, et inimesed võivad muutuda kui nad seda ainult ise tahavad. Tõsi, niisamalihtsalt või teiste sunnil ei muutu keegi, aga tahtejõud on miski, mis võib imesid teha. Ja see on miski, mida ma omast käest tean. Pole minagi ju täpselt see, kes ma mõned aastakesed tagasi olin ja samas pole see mõne aastatagune mina see, kes ma olin lasteaias. Kui sa ise leiad, et miski võiks või peaks teisiti olema, siis pole raske seda muuta. That's my theory.

PS: Ma avasin uuesti ka vyou ehk siis http://vyou.com/wonderless küsige. :D
Ja kaks blogiposti järjest olen ma pealkirja võtnud Gotye laulust "Somebody That I Used To Know" ja ma panen ühe mega coveri ka sellest siia.