Lihtsalt kõigest..
Oeh..
Ma lubasin juba ammu Inglismaa kohta postituse kirjutada, koos oma Londoni päevaplaani ja piltidega, aga mul pole selleks lihtsalt motivatsiooni olnud.. ja ei ole ka praegu. See on ka peamine põhjus miks blogi nii kaua tühjana on seisnud. Mul lihtsalt ei ole tuju, tahtmist ja viitsimist.
Viimasel ajal on kõik kuidagi n i i kurnav. Iga jumala päev hakkab täpselt samamoodi. The Pretty Recklessi vaiksed Wonderwalli algustaktid algavad, ma avan väsinult silmad, küünitan telefoni järgi ja silmitsen mingi aja ekraani seesmist võitlust pidades. Üks osa tahab tahab äratuskella tunnikese võrra edasi lükata, sissemagamist teeselda ja voodisse jääda, teine, kohusetundlik osa käsib äratuskella kinni panna ja ennast voodist välja ajada. Viimaks võidab see teine osa, kell lendab kinni ja ma lohistan ennast voodi äärele istuma. Enamasti pea valutab ja silme ees oleks justkui mingisugune kerge udukiht, kõik kehaosad tunduvad olevat raskemad kui tavaliselt ja juba püsti tõusmine on vaevaline, rääkimata siis edasi liikumisest. Kuidagi suudan ma ennast aga enamasti dušsialla välja vedada ja siis läheb justkui pisut paremaks. Udukiht ja peavalu vajuvad kuhugi tahaplaanile ja liikmed muutuvad pisut kergemaks. Aga see on alles algus..
Praeguseks on mul tunne justkui võiks mu mõistus lihtsalt iga hetk kokku joosta. Nagu võiks aju lihtsalt ühel hetkel lakata funktsioneerimast, muutudes mingisuguseks mõttetuks libedaks lihakäntsakaks, millest pole mingisugust tolku. Mu õlul oleks koguaeg justkui mingisugune raskus, mis mind maadligi surub ja lämmatab - isegi hingamine tundub olevat raskem kui varem. Peale selle hingab kool oma kontrolltööde ja hinnetega pidevalt kuklasse, avaldades kohutavat survet olla parem, targem ja tublim ja vahel on mul tunne, et ma lihtsalt koorman ennast vaikselt üle.
Õnneks on see koolinädal nüüd viimaks läbi. Üks selline koolipäev veel ja ma vist tõesti enam ei jõuaks. Vajuksin mingihetk lihtsalt kuskil vaikselt ära.. Pea on viimasel ajal kas lihtsalt täiesti tühi või siis täidetud kohutava sumina ja mõtete segapuntraga.. mingi hetk suutis kirjanik minus endast märku anda, aga ma pole siiani leidnud motivatsiooni reaalselt midagi kirja panna.. Nagunii ei suuda ma paberil oma mõtteid edasi anda nii nagu ma seda tahaks.. Nii lihtsalt on. Mida sügavamamõttelisemaks ma lähen, seda pealiskaudsem ja haledam tundub jutt kirja panduna..
Kõik tundub hetkel nii mõttetu.. nagu seisaksin ma lihtsalt ühe koha peal, samas kui kõik teised mööda tuhisevad. Mul oleks justkui ainult see hetk praegu ja see hetk kordub ja kordub ja kordub.. tulevikus ei paista midagi olevat.. ma tahan, et mind ootaks midagi.. et m i n a ootaks midagi.. aga hetkel on kõik lihtsalt tühi. Ja mul ei jää üle muud, kui oodata et see muutuks.
No comments:
Post a Comment