I wanna know what love is.. I want you to show me.....

     Olete te kunagi maha istunud - või ka seisnud, suurt vahet ei ole - ja mõelnud "kurat, ma elan n i i kuradima vales ajastus!?" Okei, muidugi olete.. on raske uskuda, et kellelegi üldse võiks see justin bieberi ja dubstepi ajastu meeldida j a kui teile see reaalselt meeldib, siis on äärmiselt veider, et te mu blogi loete, aga see selleks.
     Varem ma polnudki sellele ajastule nii väga mõelnud. Okei, tõsi, täiesti ebanormaalne kui nõme on lülitada raadio sisse ja kuulda, et sealt tuleb mingi suvaline tümm ja siis selle keskel on paar sõna ja äkitselt sa taipad "wait, kas see pole mitte [insert name here], kes alles kaks aastat tagasi mingit väga imalat popmuusikat tegi?" Reaalselt, praktiliselt k õ i k arstistid - vähemasti need mainstream populaarsed artistid - on läinud mingisugusele vastikule klubimuusikale üle ja lauldakse ainult "shorty you're so hot" ja "let's get dirty on the dancefloor" ja mida kõike veel.. ja siis once in a while tuleb midagi vähegi kuulatavamat ja sa lihtsalt istud ja oled nagu "is it real life or is it just a fantasy?"
     Okei, ja nüüd ma jõuan vaikselt selle blogiposti poindini. M i n a isiklikult elan nii vales ajastus kui vales ajastus üldse elada saab. Inglise keeles kuskil.. eelmise kooliaasta alguse poole õpetaja küsis kõigilt nagu muuseas mis ajastus nad elada tahaks ja ma mäletan, et ma vastasin midagi ülisuvalist, sest aastaarvud ja ajastud on mul kõik üsna sassis, aga tegelikult tahaksin ma elada seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel, ma tahaksin elada rokiajastul.
     Tänapäeval on kõige suuremad ja "metsikumad" peod klubipeod ja selle metsikus olenebki reaalselt sellest, et mingi dj mängib kuskil tossuse ja lämbe ruumi nurgas mingit täiesti kohutavat mussi, kõik hõõruvad ennast üksteise vastu ja kogu metsikus ongi see, kes kellega ja kas üldse hook-upis. Aga rokiajastul.. rokiajastul olid s u u r e d muusikafestivalid, rockstaarid olid jumalad ja tänavad olid täis plaadipoode, mis müüsid vinüüle.
     Ja ma tahan ka seda.. ma tahan kõndida plaadipoes, lapata vinüüle, haakida oma sõrmed ühele neist taha ja olla nagu "OU MAI GAAD, I WAS THERE WHEN IT WAS MADE!!!!" Ma tahan kanda mingisuguseid täiesti labaseid ja praktiliselt olematuid ja lõhki rebitud riideid, lokitada oma juuksed metsikutesse lokkidesse, värvida huuled kärtspunaseks ja silmad mustaks-mustaks ja ronida koos kõigi teiste omasugustega õhtuti rokiklubidesse, kus esinev bänd on mulle reaalselt tähtsam kui jeesus kristus usklikule. Ma tahan leti ääres aeleda ja saada tasuta juua, sest naised joovad tasuta, ma tahan trügida sellega läbi rahvamassi ja ajada pool sellest enesele ja kõigile teistele peale, samas kui keegi ei tee sellest väljagi sest rokiklubi ise on juba nii kuradima räpane. Ma suruksin ennast kuhugi higiste ja samamoodi napilt rõivastatud kehade vahele ja kisaksin omal hääle ära, oodates oma jumalat lavale ja siis ta tuleks ja see muusika oleks nii kõva ja nii võimas ja mul oleks tunne, et mul vajub pilt eest ära ja kogu klubi lihtsalt karjuks ja möllaks ja seal oleks minestanuid ja vigastanuid ja kuskil nurgas inimesed ameleksid ja teised oksendaksid ja kõigil oleks nii kuradima suva, sest su jumal on su ees käegakatsutav. Ja kogu kontsert mööduks nagu laksu all, sest kõik see on juba drug enough ja siis trügiksin ma koos kõigi teistega kuhugi backstage'i et veel korra oma jumalale pilk peale visata ja mu eluunistus oleks olla kõige labasem groupie maailmas ja see olekski mu kõige suurem ambitsioon ja unistus ja ma lihtsalt elaksingi nende kontserdite ja selle muusika ja nende bändite ja rockstaaride nimel ja ma oleksin ilmselt broke ja poor ja druggie ja alkohoolik ja ma oleksin nii kuradima õnnelik. Ma ärkaksin õhtuti kell kuus ja läheksin magama hommikuti kaheksa-kümme ja ma oleksin rebel ja ma oleksin "hukka läinud generatsioon" ja ma teeksin hullusi, millest inimesed tänapäeval undki ei näe ja siis kunagi.. olles vana ja väeti ja pereinimene, otsiksin ma üksi kodus olles oma noorusaja pildid ja plaadid ja vinüülid välja, laseksin neid üle maja ja oleksin oma eluga nii kuradima rahul kui rahul üldse saab olla...
     Aga sellist asja ei ole enam tänapäeval.. rockstaare ei ole.. on ainult wannabe'd ja boybandid ja n.ö heartthrob'id.. pole metsikuid ja kontrolli alt väljas rokiklubisid, pole selliseid hukkaläinud tänavaid kus on rokiklubi, record store, sekspood, sekspood, record store, rokiklubi, pubi, baar, stripiklubi, sekspood, rokiklubi, record store, stripiklubi, rokiklubi.. selliseid asju lihtsalt ei ole enam. Pole õiget muusikat, pole õigeid rockstaare, pole õigeid muusikafestivale.. kõik on võetud kuidagi kontrolli alla ja tehtud igavaks ja.. see ei ole lihtsalt sama.
     Miks ma lihtsalt ei võinud varem sündida? Ma oleks täiesti nõus olema praegu seniilne vanamutt, kes ei oska arvutitki tööle panna, vaid kallistaks ühe käega oma kassi ja teisega vinüülikogu ja vaataks seinal olevat ammusurnud rockstaari pilti ja unistaks temast kui oma ideaalsest mehest ja abikaasast siiani, sosistades kõiki oma noorusaja seiklusi oma kassile, kellel on juhuslikult mu kunagise lemmikbändi nimi, imetledes silmanurgast oma jubedalt kortsulisel nahal olevaid autogrammide järgi tehtud tatoveeringuid.. ja ma oleksin see kuri vanatädi, kes viskab aknast munadega noori, kes räppi ja dubstepi ja kogu seda paska kuulates mu majast mööda "hängiks" ja kriiskaks "ROCK WILL NEVER DIE!!!!"
     Aga sellist asja ei ole enam.. ja kui ma ei saa olla täielik rokiori ja selle pärast hukka läinud laps, siis olen ma enne noliferist asotsiaalne introvert kui dubstepi kuulav "perses generatsioon".

PS: Okei, ma tean et järgnevad laulud on kõik soundtrackid, mul olid need lihtsalt lahti ja Tom Cruise oli Rock Of Ages'is reaalselt WOAH HOW HOT ROCKSTAR.. I know right.. I just called Tom Cruise hot.. mul on ka imelik. :D