Mulle meeldib kaua üleval olla.. lihtsalt istuda ja olla kui kogu ümbrus vaikselt kuskil eemal reaalsuse ja unelmate vahel hõljub. Mulle meeldib magama minna alles siis kui päike vaikselt tõusma hakkab ja tuba olenemata akna ette tõmmatud ruloost on täpselt nii valge, et silmi avades näed sa pisut rohkem kui ainult mööbli siluette. Ja mulle meeldib enne magamajäämist natuke aega lihtsalt olla, vaadata lahtiste silmadega mõnda aega oma tuba selles veidras hämaras valguses, käsi jooksmas vaikselt mööda kassi pehmet kasukat, kõrvades kumisemas kiisu vaikne rütmiline nurrumine, ignoreerides viisi kuidas kassi küüned aeg-ajalt naha sisse tungivad, tegemata päriselt haiget, vaid meenutades lihtsalt et sa oled siin, sa oled elus, sa oled ärkvel ja nii ongi hea.
Mulle meeldib üksinda kodus olla ja kõvasti möelda. Kõndida toast tuppa ja öelda valjult välja tobedaid lausekõlkse, mis sobiksid rohkem raamatukaante vahele kui reaalsesse ellu. Mulle meeldib voodisse kerratõmbunult hiirvaikses majas lugeda või vaikse muusika taustal kirjutada. Ma ei tahagi välja minna, mulle meeldib nii. Vahel ma mõtlen, et kui mul poleks mingisuguseid kohustusi, siis oleksin ma täielik asotsiaal. Ma lihtsalt istuksin päevad läbi kodus, voodis tekkide ja patjade vahel ning loeksin ja kirjutaksin, vaataksin filme ja istuksin internetis ning väljuksin majast ainult selleks, et raamatukogudes või raamatupoodides käia ja uusi raamatuid soetada.. ning vahel toidupoes, et süüa osta.
Mulle meeldib raamatupoodides ja raamatukogudes käia. Seinad ja riiulid on justkui erinevaid universumeid ja võimalusi täis. Ja mulle meeldib raamatuid osta. Tekib tunne nagu sa võtaksid osakese kellegi teise loost endaga kaasa, lahkaksid selle läbi ning teeksid sellest osakesest osa endast. Raamatukogud ja raamatupoed lõhnavad võimaluste järele.. raamatuid ostes tekib lootus, et ka su enda kodu hakkab ükskord nii lõhnama. Tulevikus tahan ma ennast ümbritseda raamatutega, supelda erinevates lugudes ning mässida ennast öösel pehmete kaante vahele.
Ja mulle meeldivad need lühikesed deep'id hetked kui sa oled just mingisuguse raamatu või filmiga ühele poole jõudnud, paned raamatu vaikselt kinni või lülitad teleka välja ja vaatad mõne hetke lihtsalt kaugusesse, mõeldes kõige ja mittemillegi üle, hõljudes siiani omaette vaikselt kogu selle loo sees, samas kui ümberringi läheb elu edasi. Ema kolistab alumisel korrusel pottide-pannidega, keegi paneb kuskil kaugemal muruniiduki tööle, väike õde kilkab liivakastist ja sina istud seal.. vaatad tühjusesse ja mõtled.. kõige ja mittemillegi üle.
Mulle meeldivad raamatud rohkem kui inimesed. Samas mulle meeldivad ka loomad, söök, internet, oma voodi ja suurlinnatuled rohkem kui inimesed. Ärge saage valesti aru. Mulle meeldivad m õ n i n g a d inimesed. Mulle meeldivad mu tuttavad.. mu sõbrad.. inimesed, kellega ma tunnen ennast mugavalt ja vabalt. Inimesed, kellega sa saad lihtsalt aega viita, päriselt midagi tegemata. Mulle meeldivad väikesed vaiksed õhtud väheste sõpradega, ükskõik kas need on sees või väljas. Mulle meeldib rääkida tühjast tähjast, arutada filmide ja raamatute üle ning üritada aimata, miks üks või teine karakter selline on ja miks teeb ta selliseid asju. Mulle meeldib lahata teisi inimesi ja mõelda nende motiivide üle. Mulle meeldivad inimesed, kellega sa saad istuda tundide viisi kõrvuti sõnagi vahetamata ja õhtu lõppedes väita, et see oli üle pika aja üks kõige asjalikumaid õhtuid üldse. Mulle meeldib õhtuti enne magamaminekut tekkide vahel vaikselt tühjast-tähjast lobiseda ja sügavmõttelisi mõtteid vahetada. See ongi minu jaoks sõprus.
Aga mulle ei meeldi suured inimmassid. Mulle ei meeldi liiga pealetükkivad inimesed või inimesed, kelle läheduses sul on tunne, et sa p e a d midagi rääkima või sa p e a d midagi tegema. Mulle ei meeldi võõrad seltskonnad, kus sina oled ainuke, kes kedagi ei tea. Sellistes seltskondades hoian ma vaikselt tagaplaanile. Ma ei räägi eriti, ma lihtsalt istun vaikselt ja mõlgutan omi mõtteid. Järgmisel päeval ei pruugi keegi mind isegi mäletada, sest ma olin see veider tüdruk, kelle see või see kaasa võttis ning kes midagi ei öelnud. Ja mulle sobib nii. Esimesel võimalusel eemaldun ma sellisest seltskonnast, sest ma ei tunne ennast seal mugavalt. Ühest võõrast inimesest mulle piisab. Rohkematega ei jõua ma korraga tuttavaks saada, rohkematega ma isegi ei ürita korraga tuttavaks saada ja kui võõraid on rohkem kui üks tõmbun ma lihtsalt enesesse ja hakkan lugema tunde või minuteid hetkeni mil ma sellest seltskonnast eemalduda saan.
Ja see on elu ja see olen mina ja need on väikesed veidrad asjad, mis mulle meeldivad ja väikesed veidrad asjad, mis mulle ei meeldi. Ja ma ei kurda.. mulle meeldib olla veider introvert, kes asju teistmoodi näeb ja pigem omaette hoiab. Ja ma tean, et ükskõik kui väga ma ka ei püüa.. minust ei saa kunagi inimest, kes igasse seltskonda sisse võib sukelduda ja iga peo hingeks tõusta.
And that's life.
No comments:
Post a Comment