Eile oli täitsa tore.. käisime ilmselgelt peale õtsi tööd t a a s k o r d jalutamas kuskil siin Hinckley peal. Otsisime surnuaias Richard Smith'i hauda, millega tore legend kaasas käib. Põhimõtteliselt on legend siis selline, et kunagi ammu-ammu oli Richard Smith vist mingi tore rüütel ja tuli siia Hinckley'sse midagi korraldama ja ülbas kuskil mingi tähtsa ninaga ja siis ta lihtsalt pussitati surnuks. Ja nüüd pidavat ta hauakivi kas kahekümnendal või kaheteistkümnendal aprillil verd higistama - tema surma aastapäev või midagi - ja siis me mõtlesime, et otsime selle hauakivi üles, et siis õts teab kuhu aastapäeval minna. Ilmselgelt me seda siiski ei leidnud. Ei imesta ka arvestades seda et enamik hauakividest polnud seal isegi mitte loetavad. Peale toredat jalutuskäiku avastasime, et meil on kõhud tühjad ja käisime seega mingist sajast erinevast söögikohast vist läbi. Igasse kohta läksime sisse, vahtisime tükk aega lolli näoga menüüd ja läksime siis uuesti välja. Lõpuks võtsime mingist fish'n'chips kohast kanaburksi ja sibularõngaid. Enda arust võtsime chipse ka, aga mina ei tea.. neid meile ei antud ja raha ka nende eest ei küsitud.
Aga t ä n a käisime Birminghamis. Fun, fun, fun. Šoppasime või vähemasti üritasime šopata. Käisime hiigelsuurtes keskustes ja hüppasime sisse sellistesse awesomitesse poodidesse nagu näiteks Forever21 ja H&M. Imelik on see, et riided on Eesti omadega hästi sarnased. Hästi palju on triibulisi asju ja selliseid lohvakaid kampsuneid. Aga Eesti poodidega on erinevus selles, et need reaalselt u p u t a s i d inimestest. Raske oli liikuda, kõik rapsisid igal pool ja põrand oli ka reaalselt riideid täis. Käisin ka paarist sellisest eriti enda maitse järgi poodidest läbi - band stuff etc. - ja suutsin ühes isegi ühe äärmiselt toreda ja ütlemata ilusa poemüüjaga toredasse vestlusesse langeda. Arvestades seda kui kaua me šoppasime, siis on tulemus üsna kesine. Sain ainult Primark'ist pidžaama, p e s u (see on selline awesome asi, mida ma mainima pidin), ja ühe sõrmuse. Pärast aga olid meie jalad kogu sellest viietunnisest tammumisest valusad ja me läksime Happy feeti, mis on see tore asi, kus jalad akvaariumisse pistad ja siis need väikesed kalakesed närivad vaikselt seda nahka jalgade ümbert. Uus kogemus taaskord, eksole. Tagasi sõitsime rongiga ja ma pean mainima, et peale siinse rongiga sõitmist ei taha ma Eestis vist enam kunagi rongi istuda. Siinne rong on reaalselt n i i kuradima mugav. Sõidab vaiksemalt ja sujuvamalt kui auto ja istud nagu tugitoolis. Super.
Aga tänane õhtu oli veider. Millegipärast sattusin ma nagu muuseas erinevate inimestega sellistel deepidel jututeemadel vestlema ning suutsin sada korda oma tuju muuta. Ühel hetkel olin mases, siis pohhuistlik, siis mingihetk täitsa õnnelik ja nii edasi. Tüüpiline mina. Igatahes veendusin ma selles, et ma olengi reaalselt suutnud ära rikkuda ühe asja, mis oleks võinud täitsa tore olla, aga nagu ma lõpuks järeldusele jõudsin.. fuck that.. ikka juhtub. "There's no mistakes, only lessons" nagu Raksu nii toredasti ütles.
Piltide koha pealt on lugu üsna nigel.. ilmselgelt pole ma väga viitsinud digikaga mässata ja Birminghami pildid on veel kaameras ja kaamera kuskil magava õe taga ja ma ei viitsi seda otsima hakata.. seega tuleb ainult pilt meie maja kassist Felixist ja minu eilsest hommikusöögist pluss siis väike pudi-padi..
No comments:
Post a Comment