Why worry? It's killing me.. [PÜHENDUSEGA RAGNE JUUSILE]

     Ja olengi ametlikult Inglismaal ning täiesti elus ja terve. Teist päeva juba tegelikult, aga arvestades seda, et ma esimesel päeval suurt midagi ei teinud, siis ei hakanud ma ka kirjutama. Lennukisõit läiks t ä i t s a hästi. Kui lennuk maast üles tõusis, siis võttis kergelt muigama, umbes et "ja sõidangi", jõllitasin kuidas maapind väiksemaks muutus, aga varsti läks igavaks ära. Lugesin poolteist tundi oma teen vogue'i ja ülejäänud tund või natukene rohkem igavlesin niisama. Muidugi oli minu taha ennast istuma sättinud ka mingi väike tüdruk, kes oma isaga vestles ja t e r v e tee närviajavalt targutas, nii et ma lõpuks lihtsalt igale ta kommentaarile peas eriti sarkastiliselt vastasin ja lollakaid nägusid omaette tegin - mhmh, nii imelik ma olengi. Maandumine oli ka täitsa tore, kõhust käis kõrgust kaotades see kõditunne läbi ja raske oli uskuda, et nüüd ma olengi Inglismaal. Lennukist lennujaama sõidutas mingisugune kahtlane buss, käisin passikontrollist läbi, võtsin oma teise kohvri ka ja siis läksin nende kahega kuidagi komberdades ootesaali kus õts ootas. Siis sõitsime kahe bussiga kenasti kokku nii kaks tundi ja jõudsime siis viimaks Hinckley'sse. Eile käisime veel kahes väiksemas toidupoes ja noh.. suurt muud ei teinudki.
     Täna olin kella kolmeni majas sõna otseses mõttes luku taga, sest õts unustas mulle majavõtme anda hommikul. Sõin, vahtisin telekat, istusin läpakas ja passisin niisama tühja. Peale kolme, kui õts viimaks koju tuli läksime niisama Hinckley peale rändama. Käisime kohalikul kauba- või peatänaval, astusime paarist poest läbi, aga suurt midagi ei ostnud - peale sirgendaja, sest ilmselgelt oli õtsi sirgendaja kadunud ja mina enda oma ei võtnud, sest tal pidi olema. Käisime veel surnuaiast läbi, kus oli reaalselt eraldi nurk sellistele alla aastastele lastele, kes siis olid kas surnult sündinud või peale paari kuud ära surnud. Hauakividel olid sellised hästi armsad luuletused ja haudadel mänguasju ja muud seesugust. Üleüldse oli surnuaedades hästi palju selliseid suuri uhkeid hauakivisid, kõigile midagi ilusat peale kirjutatud. Sealt läksime mingisugusesse suurde sellisesse rimi või selveri sarnasesse toidupoodi, kus ma ilmselgelt igasugu magusat kokku ostma pidin.
     Aga rääkides muljetest, siis reaalselt peaaegu kõik on nagu filmides. Majad on kõik sellised ühesugused väikesed ja kohe teede ääres kõrvuti, sissesõiduteedel tihti mingisugused porched või siis just sellised vanad uunikumid. Kõik inimesed on kuidagi hästi viisakad ja poemüüjad reaalselt vabandavad, kui sa oled järjekorras pidanud pisut kauem seisma. Kõik on hästi jutukad ja üleüldse on see Eestiga võrreldes väga harjumatu.
     Ajavahe on harjumatu. Ma olen siiani Eesti ajas ja siinse aja järgi juba kella kümnest hakkan vaikselt ära vajuma. Homme pean vist kell üheksa ärkama ja kuskil rongijaamas enne ühte ära käima, et omale mingisuguse soodusasi ära teha. Vaatab kas viitsin üksi minna või lähen laupäeval koos õtsiga.
     Olgugi et siin kõik hästi tore ja ä ä r e t u l t vägev on, igatsen ma siiski teatud asju Eesti juures. Selliseid väikesed nüansse ja ilmselgelt mõningaid inimesi, aga samas tagasi veel kohe kindlasti ei tahaks tulla.
     Aga nüüd mõned pildid ka, mis ma täna tegin: