i'm on the edge of the rooftop, thinking nobody will ever know..

     Ma olen masendav inimene, lihtsalt masendav. 50% ajast ma reaalselt vihkan iseennast, 40% ajast suudan ma ennast kuidagi ääri-veeri taluda, 9,9% ajast olen ma endaga ehk enam-vähem isegi rahul ning ainult 0,1% ajast olen ma enesega täiesti rahul ja võib olla isegi natuke uhke.
     Ja hetkel ei räägi ma isegi mitte välimusse puutuvatest ebatäiuslikkustest, kuigi jah, kõik need lõpmatud bad hair day'd kogu mu toredat suhtumist endasse just eriti paremuse poole vii ja muust välimusse puutuvast ei hakka ma vist isegi mainima.
    Aga nüüd asja poindini. Ma olen põhimõtteliselt enesehävituslik. Ma justkui teeksin endale meelega haiget ja hetkel ei räägi ma tehtud ja tegemata asjadest, vaid pigem sellest mis pidevalt mu peas toimub. Ma lihtsalt justkui meelega haagin ennast i g a j u m a l a k o r d liiga tugevalt inimeste külge ja seda k a u g e l t k i liiga ruttu. Keegi osutab mulle natukenegi tähelepanu ja ma automaatselt eeldan, et võin tema peale loota või temaga arvestada, mu mõistus suudab selles inimeses leida üles iga viimse kui hea asja ja seega koostab mu pea temast mingisuguse liigagi ilustatud ja täiusliku pildi ning tekitab tunde, et mul on ikka nii kuradima räigelt vedanud, et selline n i i ideaalilähedane inimene m u l l e tähelepanu pööras. Kõikidele vigadele ja puudujääkidele ei pööra ma lihtsalt tähelepanu ja kui see tõelisus mulle siis viimaks näkku laiatab on sellega kuidagi n i i raske hakkama saada. Ja kõik see on kinni lihtsalt minu mõtlemises.
     Oleks see siis kõik, eksole. Aga ei. Ilmselgelt suudan ma k õ i k e nii isiklikult võtta, kui isiklikult kõike üldse võimalik on võtta ning ma kipun püstitama inimeste suhtes ootusi ja lootusi ja üldjuhul kõik need ootused ja lootused viimaks lihtsalt vajuvad kokku, jättes mu üksinda selle kohutavalt vastiku tühja tundega kõhus.
     Peale selle vingun ma pidevalt nagu poleks mul kedagi, kelle poole rasketel hetkedel pöörduda, aga tegelikult ju on. Probleem on lihtsalt minust. Ma reaalselt lihtsalt ei tunne ennast mugavalt rasketest probleemidest ja muredest rääkides. Mul on probleeme usalduse, enese avamise ja emotsioonide välja näitamisega, seega pole ime kui ma oma ühe neutraalse üldjuhul-täitsa-õnnelik-ja-sõbralik emotsiooniga kuidagi tuim tundun. Ma ei kujuta ette, millal ma endale sellised kaitsemüürid ette suutsin ehitada, aga mul on tõsiseid raskusi nende maha lõhkumisega.
     Ja tegelikult võiksin ma enese mahategemisega veel pikalt-pikalt jätkata, aga mida rohkem ma sellest kirjutan, seda rohkem vigu ma leian ja ma kardan et kui ma juba otsima hakkan, siis ma ei suudagi lõpetada. Ja siis pean ma otsa vaatama reaalsele lõpmatule vigadehulgale ja mu enesehinnang suudab v e e l madalamale langeda. Hetkel on lihtsalt üks selliseid... pahasid hetkesid..